üldkehtivad, mistõttu me peame objektiivseid tõdesid otsides arvestama eksimise võimalusega. Igasugune väljaütlemine tugineb aga vältimatult sellele, mis jääb ütlemata. Thomas Kuhn püüdis luua teaduse teooriat, mis on ajalooga rohkem kooskõlas. Ta rõhutas teaduse progressi revolutsioonilisust, mõistes teadusrevolutsiooni all ühe teoreetilise struktuuri asendamist teisega, mis pole sellega ühitatav. Samuti pidas ta tähtsaks teaduskogukondade sotsioloogilisi jooni. Kuhni järgi liigub teaduse progress järgmise skeemi järgi: eelteadus, normaalteadus, kriis, revolutsioon, uus normaalteadus, uus kriis. Teaduse kujunemisele eelnev korrapäratu ja mitmekesine tegevus struktureerub ja omandab suuna, kui teaduskogukond hakkab pooldama ühtainsat paradigmat. Paradigma koosneb üldistest teoreetilistest eeldustest ja seadustest ning nende rakendamise tehnikatest, mille teatud teaduskogukonna liikmed omaks võtavad
Tõendid ei määra alati teaduse kehtivust, vaid seda võib teha nt kontekst. Teadus ei ole ratsionaalne? Me kirjeldame ratsionaalsust valede vahendite abil. Alternatiiv: naturaliseeritud teadusfilosoofia. Püütakse võimalikult täpselt kirjeldada seda, mis teaduses aset leiab. Ratsionaalus ei ole a priori ratsionaalsus, vaid hüpoteetiline, neid võib ka kummutada. Teadusrevolutsioonide struktuur (KUHN) – ei ole muud autoriteeti, kui teaduskogukondade arvamus. Küps teadus – rutiinne töö, pildi kokku panemine, mille juures põhiprintsiipe ei vaidlustata, see tegevus on omamoodi elu vorm, kultuuriline tervik, mille tegevuse aluseks paradigma. Paradigma kui näidis, teaduse kui tegevuse mudel, mis hõlmab seadusi, teooriat, rakendusi ja aparatuuri. See on TRADITSIOON (Ptolemaiose astronoomia, Newtoni dünaamika) 2) kui väärtuste, hoiakute ja maailmapildi kompleks. Paradigmad ühendavad mingit (teadlaste) kogukonda!
annaabi.ee 
