Kuigi Peterson peitis vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja soo eest. Võitlus oma keele ja maa nimel algas juba siis kui Jaak oli pisikene poiss, külastades esimest korda oma isamaad, vaadates kõrgeid kuuselatvu. Kõik need pikad jalutuskäigud Tartust, Riiga ja Riiast Tartu, lähendasid Petersoni oma isamaaga. Peterson pidi tegema otsuse, kuhu maailma ta kuulub, kas talupojamaailma või tõeotsingute - ja teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks. Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist ,, Mis on eesti keel? Kaunis. Kes seda ei märka, pole eestlane. Mis tähtsust on keelel, kui seda keegi ei kasuta. Ei rääkimiseks ega sõnade paberile panemiseks, ei kiitmiseks ega laitmiseks. Emakeeles kõlavad sõimusõnadki kuidagi mahedamalt
koolis Ecole Normale Superieure'is. See oli mainekas naisõpetajaid ettevalmistav kolledz. Pierre'ile pakuti professorikohta Genfis, kuid ta otsustas sellest loobuda. Nad võtsid veidi puhkust ning nautisid seda Bretange'is ja Poolas. 1902. aasta mais suri Marie isa Wlayslaw. Curiede töid imetleti laialdaselt, kuid mitte kõik prantsuse teadlased ei toetanud neid- Marie oli ju naine ja Pierre ei teinud erilist katsetki sobituda teadusemaailma. Pierre küll üritas 1902. aastal saada Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks, kuid ta jäeti kõrvale. Juulis eraldas Marie raadiumisoolana tibatillukese koguse radium. Raadiumi soojendava efekti vastu valitses väga suur huvi, sest arvati, et sellest võib saada energiaallikas. Curiede koht teaduse ajaloost oli kindel. Triumf ja tragöödia Juunis 1903 tegi Marie Curie radioaktiivsusest ettekande Sorbonne'I professoritele. Talle anti
annaabi.ee 
