materi-aalse kultuuri ja keskkonna-andmete kogumise ja analüüsi abil. See sisaldab esemeid, ehitusjäänuseid, taime- ja looma-jäänuseid (ökofakte), ja kultuur-maastikku (kõik kokku: arheoloogiline aines). • Selgitab välja ja uurib muistiseid • Tegeleb mineviku inimeste, ehitiste ja rajatiste, maastike jm-ga • Lähtub uurimisel arheoloogilisest ainesest • Teeb koostööd lähierialadega Arvestab seadusest ja teaduseetikast tulenevate nõuetega Muistised – Muistis(t)ekesksed uuringud – Esemed → esemeuurimus – Ökofaktid → keskkonnaarheoloogia Kultuurmaastik – Maastikuarheoloogia – Merenduslik kultuurmaastik → merenduslik arheoloogia Süntees – Interdistsiplinaarne arheoloogia e paljude erialade võimaluste kooskasutamine – Teoreetiline arheoloogia ehk arheoloogilise tõlgenduse loomise lahtimõtestamine
kogutakse kokku n-ö kõik, mis ette jääb. Tulemus on igav ja raskesti hoomatav tekst, millest lugedes midagi meelde ei jää. Andmete (arvude, tsitaatide) rohkus ei anna iseendast midagi. Andmeid tuleb kasutada oma uurimisprobleemi lahendamiseks, mis tähendab, et valida tuleb ainult need, mis sellele kaasa aitavad, ning heita kõrvale need, mis asjasse ei puutu. Mõtestamine ja seletamine Eetilisus ja autorivastutus. Meil räägitakse teaduseetikast häbiväärselt vähe, tavaliselt ainult arstiteaduste kontekstis. Lääne akadeemilises traditsioonis on eetikateemad iga uurimismeetodite algkursuse ja õpiku kohustuslik komponent, seda ka sotsiaalteadustes. Allpool mõned peamised põhimõtted, mida tuleks teadust tehes järgida. Ole eetiline uuritavate suhtes: 1. saavuta respekt ja vastastikune mõistmine (sh nõusolek osaleda uuringus); 2. säilita uuritavate konfidentsiaalsus (kasuta koode ja pseudonüüme pärisnimede
annaabi.ee 
