Õpetus eristub teadusdistsipliinist, sest ta levitab iseennast, inimesed määravad oma kuuluvuse seeläbi, et jagavad sama diskursust, samas kui teadusdistsipliinis ringleb diskursus teatud, piiratud liikmeskonna vahel. Teadusdistsipliin ja õpetus võiksid olla peaaegu ühesugused, kui gruppi kuuluvus tähendaks ainult samade tõdede tunnustamist ja nõustumist teatud reeglitega. Lausungi subjekt õpetuses allutatakse kõnelev subjekt lausungi kaudu, teadusdistsipliinides on kontroll ainult lausungi vormi ja sisu üle, aga mitte selle üle, kes seda levitab. 10. Kriitilise analüüsi põhimõtted? See on suunatud diskursuse sisemistele süsteemidele, tuues välja diskursuse korraldamise, välistamise ja hõrendamise printsiipe. Kasutab ümberpööramise printsiipi tavapäraselt diskursusest positiivselt mõjutavaid kujundeid tuleb pigem negatiivsetena, mis hõrendavad ja hakkivad diskursust. Nende printsiipide
Haridus omandatakse vastasmõjus ümbritseva keskkonna ja kultuuriga. Ühiskonna tasandil käsitatakse haridust kui ühiskondlikult institutsionaliseeritud valdkonda isiksuse arenguks. Hariduse mõiste on distsipliinideülene, seda on nii eri ajastutel kui ka eri valdkondades käsitatud erinevalt. Mõistel haridus on rohkelt tähendusi ning kasutusviise alates argisest keelepruugist kuni teoretiseeringuteni eri teadusdistsipliinides. Tänapäevastes määratlustes käsitatakse haridust ühtaegu nii protsessi- kui ka tulemusmõistena. Vaadeldes haridust ühiskondlikult institutsionaliseeritud valdkonnana, eristatakse formaalset ning mitteformaalset haridust. Formaalne haridus omandatakse teataval määral organiseeritult, enamasti selleks ettenähtud asutustes (lasteaias, koolis, ülikoolis). Mitteformaalne haridus omandatakse igapäevakogemuste ja suhtluse kaudu.