seda, et ta lahkub veel suuremas segaduses kui enne. Sooviks, et üliõpilane lahkub uute teadmistega teaduse kohta ja mitte seda, et ta lahkub usus, et ei teadlased ega filosoofid täpselt tea isegi, mida ja milleks nad teevad. Rosenbergil on pakkuda konkreetsemaid tulemusi ja koolkonnaülest teadmist teaduse kohta. Viimase 40-50 aasta jooksul on teadusfilosoofias hakkatud pöörama märkimisväärset tähelepanu teadusajaloole ja teadussotsioloogiale. Sellise pöörde on esile kutsunud Imre Lakatosi ja Thomas Kuhni tööd. Minul ei ole plaanis pöörata teadusajaloole ja teadussotsioloogiale nii suurt tähelepanu kui eelnimetatud seda nõuavad. Minu sõnumiks ei ole mitte see, et need käsitlused ei ole olulised, vaid pigem see, et leidub veel olulisi teadusfilosoofia teemasid, mis jäävad Lakatosi, Kuhni ja nende järgijate huvialast välja ja et leidub veel
Filosoofiast vabastatud teadust tuntakse viimasel ajal naturaliseeritud või naturalistliku filosoofiana, millel on olemas seos naturalismiga, mille kohaselt on maailm seletatav loomulik-looduslikult, loodusnähtusena või loodusteaduslikult, ilma filosoofiata. Teaduse uurimine peaks olema mõistetav mitmete erinevate teaduste alusel. Naturalistliku teadusfolosoofia erinevus naturalismiga seisneb selles, et naturalistlik teadusfilosoofia põhineb teadusajaloole, sotsioloogiale, kultuurantropoloogiale jne. Karl Popperi kriitilise ratsionalismi teooria kohaselt ei tohiks teadusfilosoofia läheneda naturalismile, sest see eitab filosoofiat täielikult ning see võib kaassa tuua teadusfilosoofia müüdistumise. Kriitiline ratsionalism püüab vältida klassikalist teadusfilosoofiat, sest see ei tunnista 3
annaabi.ee 
