eristab teda ebateadusest) traditsioonilised teaduskäsitused ei kannata välja võrdlust tegelikusega.Kuhni teooriat iseloomustab iseäranis rõhk teadusliku progressi revolutsioonilisusele, mis tähendab mõne kehtiva teooria hülgamist ja asendamist uuega, mis eelmisega ei haaku.Teiseks tähtsaks jooneks on teaduslike ringkondade sotsioloogiliste karakteristikute oluline roll.Kuhni lähenemisel on nõue,et see peab teadusajalool põhinevale kriitikale vastu pidama.Kuhni pildi teaduse edenemisest võib kokku võtta järgmise skeemiga: eelteadus- normaalteadus- kriis-revolutsioon-uusnormaalteadus-uuskriis Organiseerimata ja mitmepalgeline tegutsemine, enne kui on võtnud kuju teadus, saab struktuuri ja muutub juhitavaks, kui teaduskonnas kinnistub teatud ühine paradigma . Küpset teadust valitseb ühene paradigma, mis esitab valitsetavale teadusele õiguspärase töö standardid.Normaalteadlane tunneb end paradigmale
rohkem vastavuses teaduse arenguga. Kuhni teooriat iseloomustab rõhk teadusliku progressi revolutsioonilisusele; revolutsioon tähendab siin mõne kehtiva teoreetilise struktuuri hülgamist ja asendamist uuega, mis eelmisega ei haaku (133). Teiseks tähtsaks jooneks on teaduslike ringkondade sotsioloogiliste karakteristikute oluline roll. Lakatosi ja Kuhni lähenemistel on ühiseid aspekte. Mõlematel on nõuse oma filosoofilisele käsitlusele, et see peab teadusajalool põhinevale kriitikale vastu pidama. Kuhn oli ennem Lakatost ja Chalmers leiab, et Lakatos on neid oma kasuks kohandanud. Kuhni eristab Popperist ja Lakatosist peamiselt tema rõhuasetus sotsioloogilistele teguritele. Kuhni „relativism“ tuleb vaatluse ja kriitika alla edaspidi. Kuhni pildi teaduse edenemisest saab kokku võtta nii: eelteadus – normaalteadus – kriis – revolutsioon – uus normaalteadus – uus kriis.
annaabi.ee 
