Popper kirjutab oma essees "Teadmised ilma autorideedita" teadmiste allikatest, esitades vastuväiteid empiristide arusaamale, et teadmiste allikaks on vaatlus. Essee põhiidee on,et teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas. Teadmiste otsingul ei tasu pärida teadmiste allikate järele vaid tuleb uurida, kas esitatud väide on tõene ja kooskõlas faktidega. Inimestel tasuks algseima teadmisteallika ideest loobuda ning aru saada, et et kõik inimeste teadmised on inimlikud. Me võime küll tõde otsida, kuid me ei küündi temani kunagi. Empiristide arvavad,et teadmine tuleneb vaatlusest, sest raamatud on suurelt jaolt mingitest teistest raamatutest kokku kirjutatud, ning need teised raamatud põhinevad kellegi vaatlustel. Empiristid esitavad palju küsimusi, et allikani jõuda, kuid Popper'i arust on selline lähenemisviis vale
mängib Roomas kehtinud õigus fundamentaalset rolli nii õiguse ajaloo, teooria ja kaudselt ka dogmaatilisest õiguse süsteemi seisukohast. Käesoleva referaadi teema, Rooma õigusajaloo erinevad periodiseeringud, on juba enda loomuselt väga deskriptiivsete omadustega, välistades seetõttu erilise probleemipüstituse ja hüpoteesitõestamise. Küll asub töö autor aga seisukohale, et antud referaat koondab endas mitme erineva allika materjale, luues seeläbi uue ning kompaktsema teadmisteallika ning olles loodetavasti mugavaks õppematerjaliks järgmistele lugejatele, sest nagu Rooma kuulus õigusteadlane ja oraator Cicero kord ütles: „Kui sul on rahulik aed ja raamatukogu, on sul kõik mis eluks vaja.“ 19 6. Kasutatud materjalid 6.1. Kasutatud kirjandus 1 E. Anners, 1995. Euroopa õiguse ajalugu. Lk 34-74. Tartu: Fontes Iuris 2 U. Mereste, 2003. Majandusleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus
annaabi.ee 
