teiste vooruste, eeskätt aga õigluse vundament. Seetõttu tähendab filosoofivalitsus tema jaoks seda, et riigiametid on nende kontrolli all, kes oma iseloomult ja hariduskäigult on ,,tõekohuslased" ja kes äratundmisest, et õnn pole õigluseta võimalik, teostavad oma võimu õiglaselt ja seega valitsevad kõigile kasutoovalt. Selliseid inimesi võib olla vähe, seega et kõik ülejäänud kodanikud peavad andma valitsemise teadmiseliidi kätesse, sest nad ise ei tunne ära seda, mis on nende endi jaoks parim. Platoni riigimudel on vastuolus meie tänase arusaamaga õiglasest poliitilisest korrast eeskätt selles, et meie jaoks on keskse tähtsusega orientatsioon põhiõigustele, millega igale kodanikule antakse teatav vabadussfäär, milles on ta on ise vastutav oma elu kujundamise eest. Platoni eetika on, nagu kõik antiikaja eetikad, õnne-eetika, s.t õnneliku, õnnestunud elu eetika
Platon eeldab, et on olemas objektiivselt tunnetatav hüve olemus ja et see tunnetus -- vähemasti siis, kui sel on osa iseloomu kujundamisel -- mõjutab vastava isiku tegutsemist hea ja õiglase suunas. Ning eeldusest, et selliseid inimesi võib vastava haridussüsteemi baasil ühiskonnas olla, ehkki vähe, järeldab ta, et kõik ülejäänud kodanikud peavad andma valitsemise selle teadmiseliidi kätesse. Sest nad ise ei ole ju võimelised kindlalt ära tundma isegi mitte seda, mis on nende endi jaoks parim, kuna nad on hüve suhtes üldiselt ignorandid, nõnda et nende endi jaoks on parem allutada end mõnede väheste harimise ja valitsuse alla, kes teavad. 5) Millistele olulistele lahknevustele Platoni ideaalriigi mudeli ning meie tänapäevaste õiglusarusaamade vahel osutab autor?
annaabi.ee 
