Kui on pakkumisšokk siis ei kehti aga nõudlusšoki puhul kehtib. Tegemist siin nõudlusšoki järgne kohandumine mis kajastub pakkumise muutustes ja selle protsessi käigus philipsi teooria loogika EI KEHTI. Jällegi liikumine sammsammuline järjepidev ühes ja samas suunas. Lõpuks majandus jõuab potentsiaalse tootmismahu joonel kuskile üles punkti. Pakkumisšokk oli 1 perioodiline ja negatiivne. Et 4 järjestikusel perioodil on kogunõudlus oma tavatasemest kõrgem ja siis kukub alla tagasi. See mis juhtub peale 4. perioodi- nõudlusšokk taandub (pakkumisšokk taandus juba 1 perioodi pärast, kehtis 1 perioodi aga pakkumisjoon ei hüpanud tagasi esialgsesse asendisse tänu inflatsiooniootuste mõjule) aga nõudluse võrrandis meil inflatsioon ootusi mängus ei ole, reageerib koheselt. Kui nõudlusšokk taandub, nõudlusjoon nihkub 5 perioodil t pluss 5 tagasi esialgsesse asendisse.
Liberalismi ameerikalik variant vastandab sisuliselt avaliku sektori teenuseid isikuvabadusele. Ameerikas puudub “riigialama” mõiste või arusaam kodanike ja riigi 23 vahelistest lepingulistest suhetest (mis muudavad kohustused vastastikuseks ning panevad riigile vastutuse kõigi kodanike heaolu eest). Liberalismi ameerikalik variant on leidnud tugevat poolehoidu mitmete postsotsialistlike riikide poliitikutelt. Selline mudel õigustab ju sotsiaalkulutuste hoidmist euroopalikust tavatasemest märksa madalamal. Postsotsialistlikel riikidel puudub lihtsalt siiani reaalne võimalus euroopaliku sotsiaalpoliitika rakendamiseks. Selleks ei jätku lihtsalt raha. Kuid ka Euroopa enda traditsioonid avaliku sektori arendamisel ei ole kaugeltki ühtsed. Olulisemad erinevused on just Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa vahel, mida põhjustab protestantlik ja katoliiklik taust. Protestantlikus Põhja-Euroopas valitseb “lepingu” mõiste inimese ja Jumala; inimese ja riigi;
annaabi.ee 
