valged, siis tähendas see lapse surmakindaid; olid need küünarnukkideni valged, ohukindaid; kui kogu lapse ihu oli valge, põdeja kindaid. Samas vees kus poisslast ristiti, ei tohtinud tüdrukut ristida, muidu kasvavat viimasel habe. 7 Kokkuvõte Katsikutel käimine on tänase päevani säilinud. Sellel on oma praktiline väärtus. Nime andmine lapsele ja sellega seoses lisavanemate saamine on olnud nii meie kui teiste rahvaste tavandis oluline. Paljude jaoks on oluline praegugi. Pole põhjust aravata, et selline tava ei võiks meil olla vana aastatuhandeid. Näiteks kaugetel hõimlastel mansidel on vähemalt kolm ema - sünnitaja, ämmaemand ja nime andja ema. Risti sõna on arvatavasti jõudnud maakeelde vene vanausuliste vahendusel kaua aega tagasi. Ristimärgil pole aga meie varrude tavandis tähtsust ning kristlik ristimine haakub sellega kunstlikult. Ristiema ja -isa kutsutakse maakeeli vaderiteks
pidi kasvu poolest väikseks jääma". Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda. Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine
haldjate omadused üle kantud ingleile ja vastupidi. Samuti on ilmalik kujutav kunst teinud ära suure töö haldjapildi kujundamisel. Saanud ilmselt mõjutusi kristlikust religioosest sümboolikast (inglite tiivad), mis on segunenud kunstnike fantaasiaga, on haldjad aja jooksul muutunud märgiks. Märgiks, mille kaheks põhiseks tunnuseks on tiivad ja teravatipulised kõrvad, kusjuures vastavad kirjeldused mõlema kohta algses tavandis ning ka muinasjuttudes puuduvad. Haldjas on üks paljudest ilu sümbolitest, sest ennekõike peab see olend tänapäeva kontekstis olema ilus. Kirjanduses võis samuti täheldada ristiusu mõju - me nägime kuidas muinasjuttudes said haldjaist ristiemad. Hilisem kirjandus, mis on liikunud, nagu kunst, fantaasia suunas, on välimuse kirjeldustes säilitanud visuaalses kunstis väljakujunenud välised omadused, aga teinud haldjaist eraldi (vahetevahel teises maailmas) eksisteeriva rassi
annaabi.ee 
