· Mitmetes (eriti just liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks hälli- ja kiigelaulud. · Laul on ühehäälne. Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks. Lõuna-Eesti · Võrreldes Põhja-Eestiga, on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe sõna pikkune refrään näit kadriko, kiigele, leelo-leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja idaslaavi kultuuripiirkonnaga. · Mulgimaal ja Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike refrään (nt kiigele). Ülejäänud Lõuna-Eestis on tavaline kaheõnaline ehk pikk refrään (nt märti-märti). Harva on uuemas regilaulude kihistuses ka pikemaid refrääne (nt sink sale proo)
Vastavuses selle kombega on meilgi kehtinud nõue jõuluõhtul või vana-aasta õhtul toidud lauale jätta. Tänapäeval on üha olulisemaks saanud väljendada oma suhtumist mälestusküünla süütamisega kodus või kalmul. Kohaste päevade hulgas on kirikukalendri hingedepäev (2. nov.), kirikuaasta lõppu märkiv surnutepüha, jõulupühad ja vana-aasta, aga ka lahkunute sünni- ja surma- aastapäevad. Mardipäev Kuigi mardis- ja kadriskäimisega kaasnevates vanades tavandilauludes on pearõhk vilja- ning karjaõnnel ja pereliikmete heaolul, leidub neis värsse ka tantsimisest. Laulusõnade järgi otsustades oli see pigem hoogne (küllap maagilise tähendusega) hüplemine kui tants. Muhu saarel olnud nii, et kui mardid toas tantsinud, siis tulnud kalavõrku kududa, et võrk hästi püüaks. Tantsitud on nii tuppatulemise kui andide eest tänamise puhul, samuti selleks, et pererahvalt andisid saada.
annaabi.ee 
