Peenmotoorsete tegevuste (näiteks kirjutamine, joonistamine, riietumine) võib esineda koordinatsiooni- ja planeerimisraskusi (apraksia), kuid tavaliselt jäävad need märkamatuks. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kohnitiivselt kõige nõudlikumate tegevuste juures. Keskmise raskusastmega staadium. Haiguse süvenedes kaob lõpuks haigete iseseisev, nii et nad pole võimelised sooritama kõige tavalisemaidki igapäevatoiminguid. Võimetuse tõttu sõnu meenutada tekivad sagedased ebaõiged sõnaasendused (parafaasiad). Ka kirjutamis- ja lugemisoskus aina halvenevad. Haiguse süvenedes halveneb keerukate tegevuste koordinatsioon, näiteks suureneb kukkumisoht. Mälu halveneb veelgi ja haige võib mitte ära tunda oma lähedasi sugulasi. Halveneb ka pikaajaline mälu, mis varasematel staadiumidel säilis. Rohkem hakkavad ilmnema käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised muutused
), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku. Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi selliseid on!) Järgmiseks mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad!) Raamatu vastused on ridade vahel muidugi olemas kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu,
annaabi.ee 
