Erinevate allikate põhjal on erivajadustega lapsi kuni 20% laste üldarvust. Nendele antava abi ulatus ja eripära sõltub erivajaduste raskusest. Pimedate, kurtide, ajuhalvatuse, raske vaimse ala-arengu või vaimsete hälvetega laste kasvatamine toimub eriasutustes (erirühmades), kus eriettevalmistusega personal õpetab ja kasvatab neid ja tagab neile vajaliku meditsiini hoolduse. Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest. See tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. See võimaldab erivajadusega last integreerida ühiskonda. Nad saavad osa tavaelust ning mõningatel juhtudel on tänu sellele nende areng kiirem. Tervetele lastele annab selline sobitus kogemuse suhtlemiseks endast erinevatega. Õpetajal tavalasteasutuses on suhteliselt raske toime tulla erivajadusega lapsega, kui tal puudub eripedagoogiline haridus või ta pole läbinud vastavaid koolitusi. Kuigi kõik lapsed
füüsiliste omaduste poolest. On olemas erinevaid erivajaduslike liike: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest, mis tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. Kaasaval haridusel on omad head ja vead, sest ühest küljest, kui erivajadusega lapsed saavad osa tavaelust võib nende areng kiiremaks muutuda ning samuti saavad ka terved lapsed aimu sellest, et on olemas ka nendest erinevaid lapsi, kuid teisest küljest on see õpetajale väga raske, sest erivajadusega laps nõuab rohkem tähelepanu ja kohe kindlasti peaks sellel õpetajal olema mitte ainult pedagoogiline haridus, vaid ka eripedagoogiline.