Ta naerab tihti, ka enda üle. Ja nimetab end "kõva kiiksuga" tegelaseks, kes oma asja ajades saab tihti haiget, kuid raputab suled kuivaks ning tegutseb edasi. Eelmisel aastal kaitses Ülle magistritööd, mida tehes selgus talle, et eesti 37aastaste rollimäng on väga kehval tasemel. Veelgi hullem: tavaarenguga lapsed osutusid rollimängus viletsamaks kui vaimupuudega lapsed. Mulle meeldiks uskuda, et lapsed siiski oskavad mängida. Jah, aga tavalapsi vaadeldes oli selgelt näha, et neid pole õpetatud mänguasju kasutama. Laps võtab lelu kätte ja teeb ühe toimingu, mida ta on näinud selle esemega tehtavat, aga rohkem ei oska. See pole ju rollimäng! Selline mänguasjade kasutamise viis on tavaline 23aastaste laste puhul, aga ma nägin seda veel 56aastaste hulgas. Ainus, mis klassikalistest rollimängudest on veel säilinud, on arstimäng. Aga muidu mängivad poisid pätti ja politseinikku, tüdrukud reisimist ja kohvikus käimist.
eesmärgil või siis eesmärgiga teada saada, kas nad vastavad oma ettekuju- tusele iseenesest; 2) on tõenäoline, et andekad lapsed on juba varem koge- nud võrdlemisi suurt edu, positiivne kogemus võib suunata andekaid lapsi võistlemisse soosivalt suhtuma ning nad võivad seetõttu tavalastest rohkem võistluslikke situatsioone otsida; 3) ka vanemad ning õpetajad võivad jul- gustada andekat last osalema võistlustel suuremal määral kui tavalapsi. Paljud autorid on pooldanud linna, maakonna või riigi tasemel võist- luste arendamist, et motiveerida andekaid lapsi oma võimete tipul tegut- sema. Andekate laste puhul võib võistlust käsitada kui isiksuse eesmärkide fookustajat. Karnes ja Riley (1996: 14) usuvad eriti kindlalt, et võistlus- moment lisab olulise elemendi andekate laste kogemustesse: “Õpilased arenevad tänu võistlustel osalemisele mitmes valdkonnas. Nende teadmiste
annaabi.ee 
