(nt omakasu v kulude kokkuhoid); ei kaasata asjassepuutuvaid isikuid ja varjatakse infot; ei suudeta "maha müüa" neile, kes peavad ellu viima; ei suudeta tagasisidet vastu võtta (solvutakse, ollakse oma arvamuse õigsuses liiga kindel) 22. Mida kujutab endast ratsionaalne otsustamisprotsess, millal seda kasutatakse ja millised on selle piirangud? Kuidas otsustamine on seotud keskkonnaga? Tavakujutluses on otsustusprotsess oma olemuselt ratsionaalne ning koosneb kindlatest etappidest: · vajaduse tunnetamine ,,Selle asja peab ära otsustama!" · diagnostika ,,Mis selle asjaga siis õieti on?" · erinevate alternatiivide otsimine ,,Mida selles olukorras võiks teha?" · optimaalse lahenduse leidmine ,,Selles olukorras oleks kõige õigem ..." · valitud lahendusvariandi elluviimine · saadud tulemuste hindamine nende otstarbekohasuse seisukohalt
on tegevuse objekt. Leksikograafias tegeldakse sõnade ja nende tähendustega, vastates küsimusele „mida see tähendab?” või „kuidas seda kasutatakse?” ja uurides selleks tähendussuhteid ehk semantilisi suhteid sõnade vahel. Terminoloogias tegeldakse mõistete ja nende nimetustega, vastates küsimusele „mis see on?” ja uurides selleks mõistesuhteid mõistete vahel. Siit justkui järelduks ka erinevus määratlemise objektis, mida metadiskursuses ongi märgata. Tavakujutluses, millele ka leksiko- graafia otseselt vastu ei vaidle, määratletakse sõnu, terminoloogias mõisteid. Ehtsad seletused nii oskus- kui ka üldsõnastikes käivad siiski enamasti mõistete kohta, nt (28). Sõnamääratlus sama asja kohta oleks (29) või (30), mida samuti esineb, kuid väga harva ja üldsõnastikes üldse mitte rohkem kui oskussõnastikes. Sellised sõnamääratlused on puhtpraktiliselt tarbetud, erinedes vastavatest mõistemääratlustest
annaabi.ee 
