Moraaliks ehk kõlbluseks loetakse ühiskondliku teadvuse vorme, põhimõtteid, tavasid ja norme, mis reguleerivad inimeste käitumist mingi sotsiaalse koosluse piires.Inimühiskonna normaalse eksisteerimise jaoks on tähtis, et selles ühiskonnas arvestatakse ja austatakse kehtivaid sotsiaalseid norme. Kes eksib moraali või tava vastu, peab paratamatult arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Moraali ja tavakordade kindlus on otseselt sõltuv sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Õigus ja ühiskondlik tegelikkus on väga mitmekesistes suhetes ja sõltuvuses. Kindlasti peitub õiguses sunnielement, nii nagu on sunnielement olemas ka tava ja moraalikordades. Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Moraal on seotud kultuuri ja eluviisiga.Sõna "moraal" pärineb ladina keelest ja tähendab tava, või komme
käitumist. Tava ja moraali kujundas elu. Erinevaid olukordi saab reguleerida kas individuaalselt või normatiivselt. Individuaalne* – inimkäitumise korrastamine ühekordsete reg. aktide teel. Normatiivne* – inimkäitumise reg üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele. Ühiskond reageerib, kui normi eiratakse. Normivälised suhted on nt sõprus, armastus, seltsimehelikkus. 1.2. Tava, moraal, õigus, sund ja võim Moraali ja tavakordade kindlus on otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Kui valmisolek on olemas, määrab tema käitumise sisemine veendumus ja välised tegurid seda ei pruugigi mõjutada. Õiguskorras on ka avalik sund, mis saabub allutatule olenemata individuaalsest tahtest ja soovidest. Mõned õigusnormid pole seotud avaliku võimu sunniga – nt TSÜS annab subjektile õigus- ja teovõime. 1.3. Ius non scriptum, ius scriptum
annaabi.ee 
