Eripedagoogikat rakendatakse ka alushariduses ja gümnaasiumiastmes. Eesmärk on toetada õpilasi viisil, et neil oleks võrdsed võimalused läbida koolitus vastavalt nende võimetele koos eakaaslastega. Kui laps ei tule toime tavatingimustes oma võimetuse, haiguse, arengupeetuse, emotsionaalsete häirete või muude sarnaste põhjuste tõttu, viiakse ta üle eripedagoogikasse. Esimene alternatiiv on kaasata erivajadustega õpilased tavaklassidesse, kuid vajadusel moodustatakse väike grupp või spetsiaalne klass tavakoolis või erikoolis. On ka võimalus õppida osaliselt tavaklassis ning osaliselt eriklassis. Suunamise eriõppesse otsustab omavalitsuse esindaja. Otsus eeldab asjatundjate ja lapsevanemate ärakuulamist ning individuaalse õppekava koostamist. Vajadusel võib õppeainete mahtusid väiksemaks ja õppija võimetele vastavaks muuta. Õppimiskohustust võib ka pikendada,
Kaasava hariduse põhimõtete järgi peaks iga laps saama kvaliteetse hariduse kodu lähedal asuva kooli tavaklassis koos tavaliste õpilastega. Sama selge on, et see tee ei saa olema kerge, kuid oma kogemuse põhjal julgen öelda, et see pole kindlasti ka võimatu. Haridusliku erivajadusega laste jaoks on n-ö tavaliste lastega koos olemine ülimalt tähtis, sest võimaldab neil enamate eakaaslastega suhelda, kogeda uusi olukordi, saada positiivset tagasisidet. See kiirendab nende tavaklassidesse integreerumist, mis on ju üks kaasava hariduse eesmärkidest. Kui laps saab hakkama tavaklassis, siis saab ta hakkama ka igapäevaelus. Kaasavat haridust peetakse kulukaks – see nõuab vahendeid. On vaja inimesi: logopeede, eripedagooge, psühholooge, kooliõde, mõnel puhul terapeute. Enamikku arendavatest mängudest saavad kasutada ka tavaõpilased ja neilgi on vahel vaja tugistruktuure. Sealjuures ei tohi unustada, et erivajadus võib olla ka eriline andekus. Sestap on
annaabi.ee 
