Rannajalgpalli võrdlus tavajalgpalliga Võib öelda, et rannajalgpall ja tavajalgpall on 2 täiesti erinevat mängu. Mitte üksnes selle pärast, et üks mäng toimub liival ja teine muruplatsil vaid leidub ka teisi aspekte. Pall, mängijate arv, mängijate varustus, kohtunikud, mängu kestvus, mängu dünaamika ja ülesehitus on hoopis erinevad. Alljärgnevalt toongi välja rannajalgpalli ja tavajalgpalli erinevused. VÄLJAK - RANNAJALGPALL Väljaku pind Pind koosneb puhtast ja tasasest liivast ning milles ei ole esemeid, mis võivad kahjustada mängijat. Rahvusvahelistel võistlustel peab liivakiht olema vähemalt 40 cm. See peab olema sõelutud, ei tohi olla ebatasane ja sisaldada ohtlikke elemente. Liiv ei tohi olla ka nii peen, et see tekitab tolmu, mis jääb nahale. Väljaku märgistused Väljak peab olema ristkülikukujuline ning märgistatud piiridega. Piirid on väljaku osa.
Mängus on oluline loovus, improvisatsioon ja tehnika. Saalijalgpall on pärit 1930 aastatest, kui uruguailane Juan Carlos Cerian tuli mõttele mängida jalgpalli saalis. Esimesed saalijalgpalli reeglid avaldati 1933 aasta septembris. Reeglid võeti üle erinevatelt spordialadelt, nagu näiteks jalgpallist (palli võib puutuda iga kehaosaga välja arvatud käed) ja korvpallist (mängijate arv 5).Saalijalgpalli reeglid erinevad ka tavajalgpalli reeglitest, mis teevad sellest ka täiesti teise spordiala. Põhilised erinevused on: tiim võib teha 6 viga ja iga järgnev viga võrdub penaltiga; väravavahil on aega 4 sekundit, et panna pall mängu ja ta võib palli puutuda ainult kui seda on vahetult enne vastane; suluseisud puuduvad; vahetusi on piiramatu arv ja iga tiim võib ühel poolajal võtta 1 timeouti (13). Saalijalgpalli maailmameistrivõistlusi on
annaabi.ee 
