Tavaolekus on Rubisco inaktiivne ning aktiivtsentrisse on tugevalt seondunud RuBP molekul, mis takistab aktivatsiooniks vajalikku CO2 seondumist. Reaktsiooni käivitamiseks on vaja Rubisco aktivaasi, mis eemaldab dekarbamüleeritud (inaktiivsest) aktiivtsentrist RuBP ning võimaldab karbamüleerimist ning Mg2+ liitumist aktiivtsentrisse. Seeläbi formeerub katalüütiliselt aktiivne tsenter, kuhu liitub uuesti RuBP. Reaktsiooni käigus reageerib CO 2 otseselt ning elektrofiilselt RuBP tautomeerse kompleksi C2-ga, moodustades 6-süsinikulise vaheühendi 2-karboksü-3-ketoarabinitool-1,5-bisfosfaadi. Seejärel toimub vee mõjul vaheühendi lagunemine kaheks 3-fosfoglütseerhappe molekuliks – vesi loovutab hüdroksüülrühma C3 karbonüülrühmale, moodustades deprotoneeritava gem-diooli, põhjustades C2-C3 sideme lagunemist. Antud reaktsioon on PCR tsüklile ainomane ning seda
saamismeetodeid Laboris: tsüaniidide või ferrotsüaniidide lagundamine hapetega kuumutamisel; auru kondenseerimine K4[Fe(CN)6] kaaliumferrotsüaniid, kaaliumheksatsüanoferraat (II) HCN avastas ja eraldas Scheele 1782 (arvatakse, et ta surigi sinihappe mürgitusse). Üks kõige kiirema toimega mürkaineid; absol. surmav inimesele konts. 0,4 mg/l või ühekordse doosina u. 0,1 g (HCN või tsüaniide sissevõtmisel). Mürgisust seostatakse mõnikord tautomeerse isovormi (≈ 0,5%) sisaldusega: H - C ≡ N ↔ H − N ≡ C ← kolmevalentne süsinik isovorm Tsüaniididest kasutatakse peam. KCN ja NaCN; nende vesilahused lahustavad väärismetalle (Au, Ag), mistõttu kasutatakse metallurgias ja galvanosteegias (nende metallide eraldamine toormest või elektrolüütil. katmine nende metallidega – kuldamine, hõbetamine) HCN esineb seotud kujul looduses – luuviljaliste (eriti aprikooside, kirsside, ploomide) kivides, mõrumandlites jm.
annaabi.ee 
