tegelase olekut ja enesetunnet pärast kolme päeva joomist ning töölt lahti laskmist. Kui alguses tundub pealkirja, osatäitja koomikutuntuse ja süzee põhjal, et tegemist on komöödiaga või vähemalt et oodata on palju nalja, siis tegelikkuses on selle kõige taha peidetud väga kurb lugu inimelu raiskamisest ning argielu eest peitupugemisest. Naerda saab, sest lugu ise on nii mõnegi koha pea üpriski jabur ja Seppa tegelaskuju taustategevus lugu jutustades on väga läbi mõeldud lavastaja poolt, ent pigem tekitab kõik kokku vaatajais kaastunnet. Kui kogu teatrimaastik on hetkel suurtes finantsmuredes ja Tiit Palu intervjuu Postimehele avas kardinatagused sellest, kuidas valitakse suurtes tetarihoonetes mängitavaid etendusi selle järgi, et kas etendus meelitaks saali masse, tundub olevat see minu jaoks pisut just taoline projekt. Etenduse peaosalise nimed kõlavad minu arvates just kokku nii. Samas see ehk on taotluslik ning
Kuigi selline esitusviis oli hästi esitatud ja ega seda tõsist Tammsaaret ja tema tegelaste filosofeerimist polekski suutnud 5 tundi jälgida. Igal juhul nalja sai kõvasti, kõige naljakam oli kogu jõust karjuv ja ülisuure joonlauaga hoope jagav usuõpetuse õpetajast "vagamees". Kõik Nüganeni stseenid on nii tähenduslikult mängulised, pole mitte kunagi nii, et tegelane lihtsalt seisab ja räägib, jutule kaasneb alati mingi tegevus või taustategevus. Kas siis rääkija ise või keegi teised tegelased, kes taustal askeldavad, illustreerivad rääkimist, luues tegevusega juurde sümboleid ning alltekste. Eriti vahvad olid 2 kõrvalosa muulastest õpilased, sakslane Riiast Alo Kõrve esituses ja grusiin Mart Kolditsa esituses. Isegi kui lavastuses olid mõned sellised stseenid, kui näiliselt mitte midagi ei toimunud, kui peeti maha mõni hästi pikk monoloog, mida natuke igav oleks kuulata olnud, oli neid kahte lahe vaadata