Vähem rõhku on kunstikavatsustel, nt ilukirjandus- või luuletõlkel, ja üldse ei käsitle võõrkeeletundides kasutatavat sõnade äraõppimise kontrollimeetodit, mida seal samuti tõlkimiseks nimetatakse. Suuline tõlge on mahukas ja oluline tõlkimise liik, mis omakorda jaguneb mitmeks üsna eraldiseisvaks alamliigiks; neid samuti siin ei käsitle, kuna nende kohta on ilmunud eraldi õpik (Puusepp 2013). Samas saab kõike siin tõlkimise kohta öeldavat piisava üldis- tatuse korral rakendada ka nendele üsna teistsuguste kommetega tõlkimisvaldkondadele. Siinse käsitluse alus on seisukoht, et tõlkija pole tekstiteisendusmasin, vaid mõtlemis- ja vastutusvõimeline inimene, kes ise otsustab, mida sihtteksti kirjutab (või ütleb). See seisukoht ei ole üldse vastuolus täht-tähelist tõlget nõudvate tõlkeolukordadega, mida talle sageli vastunäideteks esitatakse. Tõlkija vaba inimesena võib ju
Kui 0 < a < 1, siis b := a1 > 1, mistõttu 1 1 lim ar = lim = = 1. r∈Q, r→0 r∈Q, r→0 br lim br r∈Q, r→0 (d) Vaatleme esialgu juhtu a > 1. Olgu (rn ) koonduv ratsionaalarvude jada. Tema tõkes- tatuse tõttu saame valida sellise ratsionaalarvu s, et iga n ∈ N korral rn < s, väite (b) kohaselt arn < as =: M. Olgu ε > 0. Seosest lim ar = 1 (vt. väide (c)) lähtudes leiame r∈Q, r→0 δ > 0 omadusega ε [|r| < δ, r ∈ Q] ⇒ |ar − 1| < .
annaabi.ee 
