Oodo oli E.Bornhöhe raamatu ,,Tasuja" üks peategelastest. Raamatus on kirjeldatud Oodot väga vaenuliku ja uhkena. Ta isa oli lossihärra Lodijärve lossis ja tal oli ka õde Emiilia. Nad olid Sakslased. Kui Oodo ja Jaanus esimest korda kohtusid ei sallinud lossipoiss Jaanust üldse. Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle. Lõik katkendist: ,,See oli tore," naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles. ,,Häbi sulle, Oodo!" manitses aulise tõsidusega väike preili. ,,Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?" ,,Ilus ja mehine! " kilkas Oodo. ,,Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!" Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et
teda juba hulk aega oli oodanud. «Kus Priidu on?» oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist. «Vangis» vastas Mai surutud häälega ja pisarad tulid talle silmi. «Mis jutt see on?» hüüdis sepp kohkudes. Mai hakkas jutustama: «Tunaeile õhtul tuli Priidu ratsahobuse seljas koju. Meie küsimuste peale, kust ta hobuse saanud, vastas ta, et ta hobuse ühe hea sõbra käest 165 laenanud olla. Ta oli ühtepuhku hobuse ümber, söötis ja tatsutas teda iga silmapilk ja nimetas teda oma kalliks elupäästjaks. Mina küsisin, mis see pidi tähendama, ja ta rääkis mulle, et rüütlid teda mingi kelmustüki pärast taga kihutanud, aga mitte kätte ep olevat saanud. Eile hommikul sõitis ta hobuse seljas metsa ja tuli lõuna ajal jala tagasi, öeldes, rüütlid olla teda jälle taga ajanud ja enda päästmiseks olla ta hobuse joosta lasknud ning ise puu otsa roninud.
annaabi.ee 
