Tema ideega tulid kõik kaasa, külvati, rohiti, kasteti, korjati. Tööd said kõik. Saadused müüdi ja saadud raha pandi kõrvale. Ja tasapisi hakati ehitama Anna- majale juurde ehitust. Kui majale lisa valmis sai oli Anna 65. Tema juures said süüa ja peavarju kõik kelledele seda vaid vaja oli. Anna ei ajanud kedagi ära. Annast ja tema majast sai kõigile lemmik koht. Anna armastas kõiki ühte moodi. Nüüdseks on Anna 89 aastat vana ja midagi pole muutunud. Kepi abil tatsab ta siiani ringi ja võtab kõiki lahkelt vastu. Rahvas räägib, et kui Anna saab 90 täis ehitab ta vanadekodu kus ta saab rõõmsalt oma elupäevade lõpuni kõigi seltsis aega veeta. No mis see 100 siis ära pole. Vanus on kõigest number!
ja järve kaldal on pilliroog täis laule ja linnupesi On põldudel külvajaid hoolega tööl, muld tulvil on sigimistungi. Ju metsad on haljad, kuid igal ööl veel pakatab uusi pungi. Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai, ja mägedel virvendab valgus, ja väljadel õitseb ja hõiskab mai, suur Põhjamaa suve algus. Öö Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja, tuul nagu pooleks lõigati ja öö sai ümber väikse maja. Nüüd mahajäetud aiateel siil tatsab, kormitsedes toitu, ja ööbik hõiskab veel ja veel - ei vaikida või enne koitu. Puult õisi langes rabinal - üks väsind lind seal unes sonib. Kas kuuled, kuidas krabinal kuukiiri mööda katust ronib. All koplis kasest kaseni käiks udunimbuses kui jumal... Ah, keerduda mind lase nii su jalge ümber nagu humal. Ma tahan olla nagu tee või nagu kivi, millel astud, või laul, mis kostab üle vee, või lill, su rõõmuks õide lastud. Merilaasi luuletustest:
annaabi.ee 
