Kartulipuder Kapsarullid Kissell Mannavaht Plaadikoogi jms. Kartul 20. sajandil. 20 saj alguseks oli kartul saanud Eesti talude peamiseks põllukultuuriks ning igapäevaseks toiduks. Kartuleid küpsetati koos koorega tuhas ja panniga ahjus, keedeti koorega ja kooritult, kasutati nii suppide keetmisel kui putrude valmistamisel, leibade ja saiade küpsetamisel ning iseseisvate toitudena. Lõuna-Eesti ja Peipsimaa Keedeti ohtrasti tatratanguputru. Mida keedeti piimaga ja pudrule on pandud ikka võisilm ka. Tatratangud keedeti soola veega pehmeks, siis kallati värske piim (ternespiim) peale ja segati pikkamööda tulel, kuni piim läks peal paksuks. Saadud toitu nimetati ääripudruks. Vee ja kaerajahu hapendatud segust keedeti kaerakile ehk kiisel. Mida eriti maa ida- ja lõunaosas söödi soojalt rõõsa piimaga, sulavõi või rasvakõrnetega, pärast hangumist ka külma tarretisena.
kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne. Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega. Jämedast nisujahust, osalt ka odrajahust tehti õllepärmiga kergitatud sepikut. Peale leiva olid kõige tavalisemad igapäevased toidud mitmesugused pudrud ja leemed (supid). Tatrakasvatusalal Lõuna-Eestis ja Peipsimaal söödi ka piimaga keedetud tatratanguputru. Veidi vedelam puder kört. Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, vahel harvemini jahuvorstid, mida söödi eriti jõuluajal. Põhja- Eestis ja saartel, aga ka Setumaal söödi laialdaselt verelisandita valget vorsti. Traditsiooniliseks toiduks olid ka odra-, harvem rukkijahutainast käkid, rusikasuurused, mida söödi soolakas veel, rasva- või lihaleemes keedetult, peale rüübati keeduleent
annaabi.ee 
