informatsiooni. Kõrge kontekstuaalsusega käitumine seostub Jaapanis rühmasuundumusega ja vajadusega hoolitseda enne iseenda eest hoolitsemist teiste eest; seda peegeldab jaapanlaste mure välise mulje pärast, vajadus olla korrektne, aus ja sünnis. Inimestevahelises suhtlemises tähendab vajadus aidata teist häbist päästa (ja seda tehes päästa ka end) seda, et inimene ei ütle alati otse välja, mida ta mõtleb. Väline mulje (tatemae) avaldatakse, kui sisemisi tundeid (honne) mitte. Kuid kaudne suhtlemine, kas silmside või muu mitteverbaalse käitumise abil, aitab honne edasi anda. Lääne inimeste jaoks märgib see sageli kahekeelsust: aga see ei ole nii. Jaapanis on inimest esmatähtsaks eesmärgiks säilitada harmoonia ja väärikus (mis sageli läänes teisejärguline), ja mitte petta.(Foster 2000:29) Lõuna-Korea: Kontekst ei ole Lõuna-Koreas suhtlemisel määrav, kuid see lubab sageli otsest ja vastandavat
pingetest. Juba lapsest saati on neid õpetatud hoiduma emotsionaalsest avalikust väljundist, eriti negatiivsest. Viha või ärrituse väljundiks on naer (1: 405). Jaapanlaste vanem põlvkond oskab pealtnäha maheda ilme taga eristada inimese tegelikke tundeid. Vanem põlvkond heidab nooremale ette, et need ei suuda tabada piirjoont sisemise ja välise näo vahel (tatemae honne), mis on suhtlemisel suunavaks orientiiriks. Väline nägu on mask, fassaad (tatemae). Maski taga peitub honne (tegelik olemus). Väline nägu on kõigi jaoks, sisemine on iseendale ning lähedastele.(Pronnikov 1992: 170). Argyle kirjeldas üht katset inglaste, jaapanlaste ning itaallastega kõigil tuli ära tunda ja hinnata inimeste
annaabi.ee 
