MAIE: Sellepärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu. ENN: Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, 9 kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit! MAIE: Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni su enese kahjuks pikemalt aru andma! ENN: Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teist niisugust enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav – MAIE (vahele): See ei ole minu süü! ENN (uhkelt): Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen. Kas sina üksi mind tahad ära põlata? Ei usu! MAIE (püsti tõustes): Nüüd saab küllalt. Sa ei anna enne rahu, siis pean ma selge sõnaga seletama. Kõik on tõsi, Enn: sa oled jõukas mees, sinu isa oli valla-ametis, mõni teine,
Teie tahate üksipäini terve Saksa ordu vastu hakata. Sellega näitate küll, et teie vahvad mehed olete, aga mõtlemata vahvus ei või muud kui kahju tuua. Sõjameeste vastu ei või teie palja käega hakata, meeletu katse eest aga saab teid kõiki tükkideks raiutama. Õige küll, et mees surma ei tohi karta, aga mõtelge, mis siis teie vaestest naistest ja lastest peab saama?» 148 «Mis munk naistest ja lastest teab?» pilkas Priidu. Munk silmitses teda lahke näoga ja ütles tasasemalt: «Tõsi on, et mõned poisikesed neist enam rääkida mõistavad, aga .palja rääkimisega ep ole natt veel toidetud ja kaetud . . . Ärge mõtelge, mehed, et mina teid arale vägivalla kannatamisele avatleda tahan. Ei koguni. Ma tuletan teile ainult meelde, et teie mitte üksi iseenestele ja oma peredele, vaid kogu rahvale kahju teete, kui rüütleid ilmaasjata ärritate. Teie põli on praegu küll raske, aga võõrad isandad võtavad kõige väiksemast tõrkumisest
annaabi.ee 
