[1][11] Teisel juhul laseb objekt kas valguse tema teekonda mõjutamata läbi või juhib valguse mingist ruumipiirkonnast mööda. Materjali, mis juhib valguse mingist ruumipiirkonnast mööda, saab kasutada optilise peitmise kattena ning peitmise headust ei mõjuta peidetava objekti enda parameetrid. Hea näidegeomeetrilisel optikal põhinevast peidikust esitab Joonis 8. Vastav konstruktsioon koosneb neljast silindrilisest paraboolsest ja kahest tasapeeglist, mis sellise paigutuse korral tekitavad ees oleva vaatleja jaoks nähtamatuse efekti. Peidik töötab kõigi lainepikkuste jaoks, aga ainult väga väikese vaatlemisnurkade vahemiku korral. Kuna kiired läbivad 54 erinevad teepikkused, on neil ajaline hilinemine, mis on probleemiks ka mitmetel teistel sarnasel ideel baseeruvatel peidikutel. [1][11]
3.2.3. Peegelteleskoop Peegelteleskoop on ühest või mitmest peeglist ja läätsedest koosnev optiline süsteem, mille ülesandeks on koondada valgust ning suurendada läbi selle vaadeldavate objektide nurkmõõtmeid. Peegelteleskoobi idee pärineb umbes 11. sajandist, kuid teadaolevalt valmistas esimese peegelteleskoobi 1668. aastal Isaac Newton. Newtoni teleskoop koosnes ühest nõguspeeglist (objektiiv) ja sellega nurga alla asetatud tasapeeglist. Nõguspeegli ülesanne oli koondada kauge objekti (tähe) valgust, nõguspeegli fookusest pisut lähemale asetatud tasapeegli ülesan- ne oli juhtida objekti suurendatud kujutis läbi okulaari, vaatleja silma. Nii lääts- kui peegelteleskoobid avardasid tollaste astronoomide võimalusi nõrgemate, silmale nähtamatute tähtede ja planeetide avastamiseks ja uurimiseks. 3.2.4. Raadioteleskoop Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide –
annaabi.ee 
