Koostanud: Kertu Roosla Tulevikumälestusi meenutades ''Mine nüüd lavale! Sa kuuled isegi, kuidas rahvas sind kutsub! See oli ju su elu unistus siiani, ega sa ometigi nüüd tagasi astu? Ei ei. Nii ei saa, mine juba!'' ütleb mu parim sõber. Ja nii ma astungi lavale. Tumepunased eesriided vaatavad mulle veel otsa, ruum läheb äkitselt pimedaks, publik tasaneb. Süda tuksub põues kohutavalt kiiresti ja tugevalt, ma tunnen ennast justkui võistlustel enne saja meetri jooksu, kõhus keerab, väga ärev on olla. See tunne on joovastav, õrnalt värisen, aeg tundub täpselt nagu seisvat. Ja järsku eesriie tõuseb. Ma näen pimeduses publikut. Valgusehelk valgub minu peale. See unenägu on mul jäänud müstiliselt hästi meelde ja seda oma üliäkilise lõpuga, mis seisnes
Tarduni on kohastumus, mis võimaldab üle elada lühiajalist ilmastiku halvenemist ja sellega kaasnevat toidupuudust, mis esineb nahkhiirtel ja karihiirtel. Tõeline talveuni on omapärane füsioloogiline seisund, mille puhul looma kehatemperatuur tugevasti langeb (nt. unilasel 3,50 , siilil 1,8 , pähklinäpil 3,0 , videvlasel 0,1°-ni) elutegevus vaibub miinimumini. Sooltoru tühjeneb ja tõmbub kokku, südame tegevus aeglustub kuni 10 kordselt, hingamine tasaneb väga tugevasti, jne. Loomad otsivad nüüd üles soojemad peiduurkad (kuid mitte soojad!) ja veedavad seal talveund "magades" mitmeid kuid. Elutegevus toimub selle toiduvaru arvel, mis nad suvel oma kehasse on kogunud. Madal temperatuur üksinda talveund esile ei kutsu: terve rida imetajaid, isegi väikesed imetajad nagu näiteks karihiired, elavad kaugel põhjas, isegi arktilistel aladel ja ei maga siiski talveund. Mitte kõikide imetajate juures ei ole talveuni täielik
annaabi.ee 
