sulle''. Hunt oli loomulikult nõus, sest ta oli uudishimulik. Nii sammusidki Punamütsike ja hunt kõrvuti. Hundil ei old midagi halba peas, kuid Punamütsike haudus kurja plaani. Ta tahtis hundi ära küpsetada ning vanaemale viia, kahjuks hunt seda veel ei teadnud. Lõpuks nad jõudsid kahekesi vanaema ukse taha ja Punamütsike koputas tasakesi, vastust ei tulnud. Punamütsike koputas uuesti, kuid ka siis vastust ei tulnud. Lõpuks Punamütsike tagus vastu ust ja siis kuulis ta tasakest häält mis ütles:''Palun tulge sisse''. Nad sisenesid ning vanaema oli rõõmus, et talle külalisi tuli. Nüüd küsis hunt punamütsikeselt:''Kas ma nüüd võin näha mis sinu korvis on, sest me oleme sinu vanaema majas ja sa ütlesid, et kui me siia jõuame siis sa näitad''. Kui hunt oli jõudnud selle kõik ühe ropsuga välja rääkinud siis oli Punamütsike nõus. Ta ütles vanaemale, et nad lähevad korraks õue ning tulevad varsti tagasi. Nii läksid Punamütsike ja hunt õue
,,Kes tüüri tähele ei pane, seda õpetavad karid" Maailmas on kolme liiki inimtüüpe; on 'hall mass', kes elavad vaikselt oma tasakest argielu, on varjud, kes kardavad tuulelegi vastu puhuda, ja on eksperimenteerijad, kes katsetavad kõike, mis vähegi pähe tuleb. Neid on vaja, et mitmekesistada ühiskonda ometigi tuleneb viimasest eelnimetatud äärmusest ka probleeme. Katsetajad on need inimesed, kes viivad edasi arengut. Neile tulevad pähe geniaalsed, sageli ka hullud, ideed, mis võivad kogu saatuse pahupeale pöörata nii heas kui ka halvas suunas. Sageli kahjuks aga ei mõtle nad oma
Kas sa mind enam ei usu? Sa tead ju vanast saadik, et mina valetamise peale suur meister ei ole. Eks sa mäleta veel: kui lapsepõlves üheskoos mõne koerustüki ara olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma suures rumaluses viimasel otsal ikka kõike üles tunnistanud; meie saime siis parki ja sellepärast sa mind ju kõige enam vihkasid.» Ivo kuulas tasakest! hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometi tema käes seisis, võimetu olevat. Oh, kui hea meelega oleks ta Gabrieli suust seda palvet ja kiunu-mist kuulnud, millest ta täna veel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulikku pilkamist kannatama ja tunnistama, et miski asi kangekaelset kasuvenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.
annaabi.ee 
