Või vähemalt elasin… Käisin koolis, õppisin, elasin vanemate juures, käisin mõnikord sõpradega väljas ja pidudel. Elu on juhuseid täis. Üks juhus võib muuta elu täielikult. Minu elu on muutunud juhuse tõttu. Mu suurim hirm on üksi olemine ja valu tundmine. Räägin nüüd sellest, mis on teinud mu hirmul olevaks ja armetuks. See juhtus täpselt aasta tagasi. Minu sõbral oli sünnipäev ning olime tema juures sõpradega seda tähistamas. Peol tarvitasime ka veidi alkoholi nagu sünnipäevadele kohane. Me pidutsesime poole ööni. Lubasin endale, et lähen kella kolmest koju, et saaksin ennast välja puhata. Ma elan kahe kilomeetri kaugusel peopaigast. Asusin kella kolme paiku teele. Oli väga pime. Valgustid ei põlenud ning valitses täielik vaikus, justkui elaksin selles maailmas üksi. Järsku kuulsin enda taga lähenevaid samme. Vaatasin koheselt seljataha, seal oli mees. Ta oli mulle piisavalt lähedal, et näha ta nägu
Meie ülesandeks oli: · küla läbistava maantee silla valve ja liikluse kontroll nii maanteel kui ka silla alusel kanalil; · küla igapäevase elu julgustamine ja organiseerimine, maksude sissekasseerimine(!); · võitlus terroristide vastu. Postil oli relvastuseks üks BREN kergekuulipilduja, minul ja leeginäridel STEN püstolkuulipildujad, paar kasti käsigranaate ja partisanidel vanad jaapani püssid. Puudus igasugune telefoni-ja raadioühendus kompaniiga. Hädakorral tarvitasime rakette. Muidu saime uudiseid, käskkirju ja varustust igapäevase ühendusega teel liikuvatelt patrullidelt. Vahekord elanikega oli sõbralik ja enam-vähem normaalne, kuigi nad ei julgenud päris avalikult meiega läbi käia terroristide kartusel. Meie jõudsime neile siiski korraldada posti kõrvale nädaliti turu kus kauplemine käis meie kaitse all. Küla ja posti julgeoluks tuli korraldada patrulle elanike kaitseks ja vabastusfrondi maksude kasseerijate tegevuse takistuseks
annaabi.ee 
