korpustarud. Eestis on viimastel aastakümnetel samuti hakanud korpustarude kasutamine hoogsalt levima, seda suuresti tänu piiride avanemisele ja paremale juurdepääsule naaberriikide mesinike kogemustele. Olgu öeldud, et XX sajandi esimesel poolel Eestis üsna laialt levinud Tartu taru oli sisuliselt korpustaru. Tartu taru pesaruum mahutas 12 täisraami ja selle peale sai asetada veel sama paljude raamidega magasini ehk teise korpuse. Kuna Eesti tarudel ehk lamavtarudel oli väga palju miinuseid, hakkasid mitmed eesrindlikumas mesinikud eelmise saj 60. Aastate keskpaigas Eestis valmistama mitmesugust tüüpi korpustarusid. Erinevate tarutüüpide levikule avaldasid mõju tol ajal Soomes üsna levinud Farrari ja Langstroth-tarud. Esimeseks Eesti mesinike poolt ehitatud taruks peetakse Farrar-tüüpi korpustarusid. Korpustarudes olevate korpuste ristlõige on ruudukujuline ja see võimaldab kasutada nii "külma" kui ka "sooja" pesa varianti
(Arro et al., 1997) Mesilasperesid ei ole soovitatav või on lausa keelatud paigutada kõrgepingeliinide lähedale, ega selle alla, sest sest mesilased võivad kaotada seal orientatsiooni ning eksida teel tarru. Samuti ei sobi sooäärne niiske maa. Sealne niiskus tekitab mesilasperele hallitushaigusi (kivihaue, lubihaue). Väikesed ojad, tiigid on mesilastele aga soodsad, sest sealt saavad nad vett hõlpsasti kätte.(Arro et al., 1997) Mõningad kriteeriumid, mis tarudel peavad olema: · Taru peab mahutama 100000 mesilast ja kuni 150kg mett. · Materjal peab olema õhuke ja läbilaskev (puit) · Tarul peab olema 1-2 reguleeritava suurusega lennuava. Lennuava võib olla kuni 15 mm, talvel aga hiirte sissepääsu takistamiseks kuni 10 mm. Lennuava paigutamiseks ei ole erilisi kriteeriumeid, kuigi soovitatav on paigutada see ida-kagusuunda. (Arro et al.,
annaabi.ee 
