hale vahtida, kui metsavahti lasti lahti'. 4 Lõunaeesti murded 4.1 Tartu murre Tartu murdel rajanes omaaegne lõunaeesti kirjakeel, mis kirikukirjanduses oli kasutusel kuni XX sajandi algusaastateni. Murde üks iseloomulikumaid jooni on na-lõpuline kaudne kõneviis, nt sügisetsel üül olna ütsä poiga ja päivä ei võena enne kittä ku ta loojan om `sügisesel ööl olevat üheksa poega ja päeva (~ päikest) ei võivat enne kiita, kui ta loojas on'. Tartumurdelisele kõnekäänule läits sutt pakku, leis karu kate käpäga iist `põgenes hundi eest, leidis karu kahe käpaga eest' vastab Põhja-Eestis sattus vihma käest räästa alla. 4.2 Võru murre Väga omanäoline on vanal Võru- ja Setumaal kõneldav murdekeel, kus on säilinud rohkesti omapäraseid vanu jooni ning toimunud isesuguseid edasiarenguid. Sõnaalguline h on siin selgesti hääldatav, kuid paiguti (nt Harglas) on see võinud koduneda ka mõnedes
Tema saksapärane kirjaviis kujundas kogu 17. sajandi eesti kirjakeelt - püüdis lohakat maakeelt saksa tingimustele vastavamaks painutada, seega esines vigu ja vastuolusid rahvakeelega. EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 4 Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius (u1600-1645) - pani aluse lõunaeestikeelsele kirikukirjandusele. 1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele. Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel. Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid
annaabi.ee 
