20 cm pikkused, Taanis kasutatakse tänapäevani linna öövahi kohustusliku relvana. Kett-morgensternidel oli pea ketiga varre külge kinnitatud, võisid olla ka lühikese varrega. Kilp - enamjaolt olid need tehtud puidust, kasutati ka raud- või pronksdetaile, peamiselt mandlikujulised, u. 2 cm paksused; 12. saj. muutub kolmnurksemaks, kumeramaks; 13. saj. muutub kilbi ülemine osa sirgeks, ratasaväelase kilp muutus väiksemaks ja jalaväelasel suuremaks. Tartse on ratasaniku kilp. Pavese jalaväelase kilp. Ammuküttidele kasulik. Laternkilbil oli mitu funktsiooni: harpuunid, mõõk, kilp ja latern (vastase pimestamiseks). Rusikakilp oli väike, levis vehklejate ja kahevõitlejate kasutuses. Raudrüüde täienedes vähenes kilbi osatähtsus ja hiljem kaob kasutuselt. Kiiver. Laastkiiver koosneb erinevatest osadest, laastud ja ring võivad olla pronksist ning vahemik on raudplaatidest või ka vastupidi
kujulised kilbid peamiselt jalgade kaitseks. Teine pluss kasutamine hobuse seljas. Neil pole enam kupalt rusika jaoks vaid kinnitatakse käsivarre ja külge rihmadega, et käed oleks vabad hobuse juhtimiseks. Tüüpiline 12-13.saj kilbivorm. Kui võetakse kasutusele plaatidest kaitserüü, siis hakkab kilbi suurus vähenema. Õlakaitseks kasutatakse isegi eraldi õlakilpi. 14. saj eripärase kujuga ratsaniku kilp tartse. Kandiline ja iseloomulik sisselõige oda toetuseks. Täisraudrüü ajal aga hakkab kilp ära kaduma. Jalamehed on kasutanud ka Pavese tüüpi kilpi rohkem ammuküttide kilp, mis oli peaaegu mehe kõrgune, ning terava otsa või toega, mille sai maasse torgata iseseisvalt seisma. Kasutati nii kaitseks, kui ka ammu toena. Rusikakilp saab laiemalt tuntuks 15. ja 16. saj kahevõitluses aga kas neid lahingus üldse kasutati on kaheldav.
annaabi.ee 
