ning viisid kehtestab Vabariigi Valitsus.. Kas Eainete märgistuse kohta antav info pakendil on tarbijale piisav? Kas tootja saab anda ka eksitavat infot? Too näiteid. Pakendil olev info on tarbijale piisav. Alati võib lisainfot otsida ja oma teadmisi täiendada. Tootja võib saada eksitavat infot. Nt. Pakendil on kirjas, et toode sisaldab tartrasiini. Tarbija ei tea, mis on tartratsiin ning saab aru, et antud pakendi sisu ei sisalda Eaineid. ( Tartratsiin ehk E102 on värvaine, mis on nt. sinepis, karatusjookides, närimiskummis jne. ) Eainete kasutamine teistes riikides Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk Etunnus, mis tähendab, et see on läbinud vastavad ohutushinnangud ja Euroopa Liidus heaks kiidetud. Eainete süsteem väljaspool Euroopat jäätakse E täht ära ja kirjutatakse ainult number.
) ülitundlikud inimesed võivad reageerida ka mõningatele toiduainetes käsutatavatele lisaainetele (bensoe-ja sorbiinhape, nende soolad). Samas võivad aga ka pohlades ja jõhvikates sisalduvad loodusliku bensoehappe kogused vallandada allergilise reaktsiooni. Sageli lisandub atsetüülsalitsüülhappe ülitundlikkusele ka tundlikkus sünteetiliste asovärvide suhtes (tartrasiin, paraoran, briljantmust, amarant jt.), mis avaldub nõgestõve, hingamishäirete vm. vaevustena. Tartrasiini suhtes esineb ülitundlikkust ühel inimesel 10 000-st. SO jt. väävliühendite puhul on riskirühmaks eelkõige astmaatikud, kes reageerivad kergesti väävliühenditele, mis võivad põhjustada hingamisvaevusi või vallandada astmahoo. Kuna ülitundlikkusreaktsioone põhjustavaid lisaaineid on vähe ja nende suhtes vastuvõtlike inimeste arv on väike, ei peeta otstarbekaks nende ainete keelustamist. Küll aga nõutakse kasutatud lisaainete märkimist toidukauba pakendile
annaabi.ee 
