parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja - hunt ei murra hunti, aga teie!... J arvate ennast paremaks minust? Siin - hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.) * * * MARGUS. No siis arvasid sa selle omast peast välja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümme korda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.) MARI (temale järele). Margus! (Purskab valusalt nutma, käsi ringutades.) Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem oleks astuda! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte!
Nägin, kui sinna viidi. Ega neil ju kõhe kirstu ega midagi käepärast olnud. Visati muudkui eest ära sinna! PERENAINE. Vastu ööd veel niisugust asja kõneled! Ei tule või unigi enam silma. JAANUS (raskelt). Jah! Ega taha tulla! Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust - südantlõhestav hüüd). Ema! Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud. Eesriie. 7 TEINE VAATUS Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest väikese vask-sõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. Mustaverd TIINAL ja valgetverd MARIL kehvad kirjud rahvariided.
«Kus see regi on?» Mees tähendas käega ühe ree peale, mis verest nõretas. «Eks ta pidanud esimese ree peal olema?» ütles komtuur tumeda häälega. «Eks ta esiotsa olnud küll esimese ree peal, aga meie veomees tahtis kõigist julgem olla ja ajas teistest mööda,» vastas talupoeg. Krõõt tuikus näidatud ree juurde. Esimesest kotist rippus mees poole kehaga ree tiivalt maha. Pea oli lõhki raiutud ja käharad juuksed täis tarretanud verd. Krõõt tõstis surnu pea üles ... «Su i s a ja e m a on s i n u t a p nu d !» karjatas ta järsku ja kukkus sinnasamasse maha. Sõjamehed tõstsid ta üles ja leidsid, et ta nägu niisama külm ja tarretanud oli kui see, mida ta kõvasti käte vahel hoidis. Surm oli Priidu igavesest vangipõlvest lahti mõistnud ja ema ning lapse niisuguse sidemega ühendanud, mida miski eksitus ega viha enam ei lahuta. 226 Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil
annaabi.ee 
