temaga kas või ligikaudu sarnaneks. Tema erilisus seisnes selles, et põlgas raharikkust ja asju. Ta oli vastand sofistidele- Sokrates ei tahtnud kunagi oma teadmiste eest tasu. Teda ei huvitanud maapealne, vaid jumalik, mis seadis tema naise ja pere raskesse olukorda. Sokrates oli üks esimesi filosoofe, kes arvas, et filosoof ei pea mitte loodust uurima ja arutlema maailma ehituse ning algelementide üle. 2. Kuidas Sokrates tõlgendas Delfi oraakli (ennustaja) väidet, et temast targimat ei ole? Algul püüdis Sokrates ennustaja väidet ümber lükata, Ta hakkas rääkima erinevate võimude inimestega, et ennustajale öelda, et ta eksis, kui siis sai aru, et jumalad ei eksi. Ta sai aru, et tema järgi seisneb inimlik tarkus selles, et ollakse teadlik oma teadmatuses. Sokrates “teab, et ta mitte midagi ei tea”, sellal kui ülejäänud ei tunneta oma teadmatust ja peavad endid targaks. 3
selline minu oma poolt väljamõeldud tõlgendus mind tol ajal ka rahuldas. Kuid mis mind sageli eemale tõukas, oli see ebaväärikas viis, millega see press lipitses Viini õukonna ees. Väikseimaidki sündmusi lossis kirjeldati kõikides üksikasjades ülistava vaimustuse toonis või piiritu kurvastuse ja moraalse kaastunde laadis, kui tegemist oli vastava "sündmusega". Ent kui tegemist oli millegagi, mis puudutas "kõiki-de aegade targimat monarhi" ennast, siis see press lihtsalt ei leidnud küllaldaselt magusaid sõnu. Minule näis see kõik teesklusena. Juba ainuüksi see sundis mind mõtlema, et ka liberaalsel demokraatial on oma plekid. Meeldida-püüd selle õukonna ees ja pealegi veel nii ebaväärikal moel tähendas minu silmis alandada rahvuse väärikust. See oli esimeseks pilvekeseks, mis varjutas minu suhtumist Viini "suurde" pressi. Nagu ka varem,
annaabi.ee 
