Friedebert Tuglase novelli "Inimese vari" analüüs Friedebert Tuglase teos "Inimese vari" on filigraanse sõnaseadega novell. Kirjutise peategelaseks on vanem naine Maret, kes ootab koju soldatist poega. Poeg on aastaid kodust eemal olnud sõdimas ning see on jätnud igaveselt ravimatu hõõguva haava ema hinge. Ühel päeval ei saa Maret magada ja jookseb jõe äärde ning arvab seal nägevat oma poega. Ta talutab oma poja tarekesse ning ravib ta kohutavaid haavu. Hoolimata tohterdustest ja hulgast armastusest sureb poeg oma haavadesse ning ema matab ta ahastava leinaga. Tuglase novell "Inimese vari" on klassikalise ülesehitusega. Teoses on olemas nii sissejuhatus, teemaarendus, kulminatsioon kui ka puänt. Kirjutises on üks kindel sündmusteliin, mis annab tekstile sügavuse ning meeleolu. Novellidele omapäraselt on ka selles teoses vähe tegelasi, neist kahte, Maretit ja tema poega Jakobit, võib lugeda peategelasteks
Teema hakkab jõulisemalt arenema kui juhuslik soldat andis Maretile kukru, mille tema poeg oli saatnud. See tõstis Mareti lootusi arvates, et tema poeg on elus ja sammub kodu suunas oma põlenud näoga. Mõni päev hiljem ei saa Maret korralikult magada ning jookseb jõele, kus näeb teisel pool kallast meest ning arvab, et too on tema poeg, sest mehe nägu on söestunud ning kere haavu täis. Ta viib mehe oma tarekesse, kus ravitseb ta haavu. Emaarmastus, lootus ja meeltesegadus ei lase Maretil selgelt mõelda. Mees, keda ta ravis, ei tundnud oma kodu ära, vaatas kingitud kukrut imestusega ning emagi ei olnud talle tuttav. Maret oli murest ja suurest armastusest poja vastu pimedaks muutunud ega saanudki aru, mis tegelikkuses toimub. Hoolimata Mareti hoolitsusest, suri haavatu ära. Maret oli väga endast väljas ning ei suutnud juhtunut uskuda. See oli teose
annaabi.ee 
