suis : et me presente moins, à qui je me suis le plus donné. kehvade teede ja kuiva toidu, laevahukkude, vaesuse ja tagakiusamisega. See seltsib nii vaimukusepuhangute kui usujoovastusega. Me peame vääristama teineteise jaoks igapäevased vajadused ja kohustused, mida inimese elu sisaldab, ning kaunistama elu vapruse, tarkuse ja üksmeelega. See ei tohiks kunagi langeda tavalise ja tardunu rööpasse, vaid peaks püsima erksa ja leidlikuna ning lisama mõtet ja ilu sellele, mis muidu oli paljas töö ja vaev. Võidakse öelda, et sõprus nõuab nii haruldasi ja hinnalisi loomuseid, nii hästi karastatuid ja õnnelikult kohanenuid ning üldse nii sobivalt varustatuid (sest nagu luuletaja ütleb: isegi selles üksikasjas nõuab armastus, et osapooled täiusliku paari moodustaksid), et nende täitmist on väga harva võimalik tagada
õrnemate vormide - õilistava, liigutava huumori või pateetilise, tõsisema satiiri kaasahõlmamiseks. Ei piisa ka paljudest lähemaist definitsioonikatseist, mis näevad koomika tuuma näiteks ,,millegi oodatava tähtsa äkilises lahenemises tühiseks" (Kant, Lipps), ,,üleolekutunde tekkimises teiste inferioorsuse kohta" (Hobbes), ,,üllatava kahemõttelisuse ja sellest tekkiva inkongruentsi tajumises" (ligikaudu Schopenhauer'il, Fechner'il), ,,mehaanilise, tardunu, harjumuseks saanu või eluvõõra märkamises elavas, pulseerivas elus" (Bergson), sest ka neid ei saa rakendada koomilise kõigi avaldusnähtuste puhul või nad ula- tuvad sellest üle mittekoomiliselegi. Küll aga võib neist abi olla ühel või teisel juhul. Et pealegi ilukirjandus, eriti selle kõige vabam liik - jutustav kirjandus (komöödia on hoopis enam surutud kanoniseeritud raamidesse) vabalt kõigub üleminekuis ja kõrvalehargnemistes
annaabi.ee 
