Praegust ühiskonnakorraldust nimetatakse lisaks tarbimisühiskonnale veel postmodernseks, postindustriaalseks, meedia- ja elektrooniliseks ühiskonnaks. Paljud arvavad, et see on uus ja enneolematu, kuid tegelikult on uued ainult kogemisvahendid ning enneolematud kvaliteet ja kvantiteet. Tarbimisühiskond on tegelikult ühiskond, mis on orienteeritud aina enam suurenevale tarbimisele, ületarbimisele ja seda inimeste rumaluse ning naiivsuse arvelt. Tarbimishulluses on tegelikult mitte ainult noored, vaid ka täiskasvanud. Vanema generatsiooni hulluse üle võib küll vaielda, kuid enamik Eesti vanemast generatsioonist on elanud Nõukogude Liidus ja on nüüd, kapitalismi ja tarbimisühiskonna saabudes niisamuti pimestatud kõikidest nendest hüvedest, mida neile pakutakse ja mida muudkui tarbida saab. Sageli ei olegi meile seda "jama" tegelikult vaja. Aga tootjal on vaja, et meil oleks vaja
Hoolimata faktist, et on majanduslikult keerulised ajad terves maailmas on kauplused puupüsti inimesi täis. Alles olid jõulud ehk aeg, mil tervet planeeti valdas ostu ja tarbimishullus. Kuigi täna on jõulud möödas, ei ole külastajate arv poodides sugugi vähenenud, sest nüüd meelitatakse inimesi allahinnatud kaupadega. Korraldatakse kampaaniaid, teiste seas niinimetatud ,,ostuöö", ,,hullud päevad" jne. Inimesed lähevadki poodi, sest avaliku arvamuse survel ning tarbimishulluses ei näe nad, kuidas neid ära kasutatakse. Kõige hullem asja juures on veel see, et tarbimine on tänapäeva ühiskonnas moes ja sellesse suhtutakse uhkusega. Niiöelda ostuhullud ei näe, et nad teeksid midagi valesti, ostes kokku kõiksugu ebavajalikku. Kõrvalolijad on pigem kadedad kui uhked selle üle, et nemad sel määral reklaami ning peibutusohvrid pole. Üheks tarbimise osaks ongi pakkumine potentsiaalsele ostjale võimalikult ahvatlevaks teha.
annaabi.ee 
