tarbijale vähem ilmne. Iirimaa kehtival maksul ehk PlasTaxil on olnud fenomenaalne edu, kilekottide kasutamine on langenud 90%. 2 KILEKOTTIDE KASUTAMINE EESTIS Täna kasutatakse Eestis ühe inimese kohta keskmiselt 200 kilekotti aastas, mille tarbimiskogused on läinud ilmselgelt liiga suureks. Paraku selle asemel, et ühte kilekotti kasutada 10-20 korda, 8 kasutatakse seda üldjuhul 1-2 korda ja see on ka põhjus, miks seda raiskavat tarbimisharjumust proovitakse aktsiisiga muuta. Teiste riikide kogemus näitab, et kilekottidele määratud aktsiis on nende kasutamist vähendanud ca 80% .6 Keskmiselt kulutab Eesti elanik likekottide ostmisele umbes 6 eurot aastas, mille eest ta saab osta umber 8 korduvkasutatavt plastkandekotti või riiest tehtud kotti, mis temal piisab, et kasutada kogu aasta jooksul. (Peeter Eek, 2016) Keskkonnasõbralikuma alternatiivi kasutamine (nt riidest kott) võib olla isegi kokkuvõttes säästlikum
toiduga, kuid katsetes on leitud, et kui ühes puuri otsas on toit vabalt kättesaadav ja teises tuleb selleks vajutada klahvile, veedavad loomad päris palju aega klahvi vajutades. Kas ja kuidas oleks aga objektiivselt võimalik hinnata loomade tegelikke vajadusi, et pakkuda neile just seda? Üheks paremaks näiteks on majandusteadusest pärineva meetodi – vajaduse elastsuse hindamise – rakendamine etoloogide poolt. Vajaduse elastsus mõõdab seda, kui palju on tarbija valmis oma tarbimisharjumust muutma, kui kauba hinda tõstetakse. V KÄITUMISE VÄLJAKUJUNEMINE Nature or nurture? Sünnipära või kasvukeskkond? Teadaolevalt pooldasid etoloogid esimest varianti (käitumine on kaasasündinud), biheivioristid aga teist varianti (käitumine kujuneb välja isendi kasvamise ja õppimise käigus). Biheivioristid ja käitumise õppimine USA eksperimentaalsete loomapsühholoogide ehk biheivioristide koolkonna seisukohtadele ladus 1920. aastail teoreetilise vundamendi J. B. Watson, kes
annaabi.ee 
