Kui olen liiga laisk, et õppida, siis hakkavad mu hinded langema ja õppimise tahe alaneb veelgi enam. Hinnete alanedes jään kaasõpilastest maha ning järele õppimine on juba üsna keerukas, kuid kindlasti mitte võimatu. Olles laisk, ei viitsi ma ka koduseid töid teha ja sellega mu sansid põhihariduse omandamiseks vähenevad. Lõpuks löön koolile käega ja leian endale mõne meelepärase tegevuse. Teine põhjus laiskuse kõrval on meelemürgid. Kui ma tarbiksin kõiksuguseid narkootikume, satkusin ma sõltuvusse. Olles sõltlane ei taha ma enam koolis käia ja loobun sellest. Koolis õppimise asemel hangiksin raha, et enda vajadusi rahuldada. Meelemürkide alla kuulub ka alkohol. Seda tarbitakse tänapäeval noorte seal üha rohkem ja suuremates kogustes, mis on väga halb. Kolmas põhjus meelemürkide ja laiskuse kõrval on perekondlikud probleemid. Kui ei ole pere toetust või on suured rahalised probleemid ei taha ma koolis käia
valmistan nii, et raisku ei läheks. Ma lihtsalt arvan, et kuna maailmas on palju puudust kannatavaid inimesi, siis ei ole minul õigust toiduga priisata, pean olema kokkuhoidlik. Toiduga on ka see asi, et ideaalne oleks, kui see oleks kodumaine, sest kaugelt maalt Eestisse kaupa importimine kahjustab keskkonda. Probleemiks on siis sõidukite heitgaasid. Samuti ka erinevad taimekaitsevahendid ja säilitusained, et kaup jõuaks sihtkohta võimalikult värskena. Siinkohal ei saa ma öelda, et tarbiksin vaid Eestimaist toitu, sest talvel ei ole Eesti puuvilju ja köögivilju palju saada. Siis haarab ikka mu käsi poes välismaiste toodete poole. Ning üldse, Eestis ju banaane ja avokaadosid ei kasvata, mida mulle ikka süüa meeldib. Mina arvan, et suur probleem on toidutootjad, sest neid ei huvita keskkonnasäästlikkus, vaid neile on oluline vaid kasum. Ehk on nende elumoto ’’peale mind tulgu kasvõi maailmalõpp’’. Sellised inimesed ongi meie planeedi probeem
annaabi.ee 
