Kuueteistkümnendal juunil käisin ma ühel väga omanäolisel kontserdil. Kontserdi toimumispaigaks oli mu sugulase maalapike Viljandimaa ühe ilusa järve ääres. Seal peeti sugulase viiekümnendat sünnipäeva. Sünnipäevalapse üllatuseks tuli talle järve äärde esinema kauaaegne sõber Henry Laks. Henry Laksiga oli kaasas ka tema noorem poeg Rasmus Laks. Henry Laks on väga andekas inimene. Ta on nii muusik, kunstnik kui ka luuletaja. Peale selle on tal olemas tarbekunstniku diplom. Nooremana oli Henry Laks ka spordipoiss, kes tegeles kümnevõistlusega. Kontserdi toimumiskohaks oli suur peotelk. Telgi põhi oli kaetud heinaga ja vaatajate istumiskohtadeks olid kännud. Maas olid mitmed maaelu teemalised kaunistused: lehmaketid, vaiad, lüpsinõud ja pingid. Samuti kandis publik talurahva riideid. Henry Laks esitas oma repertuaari istudes kännu peal ja mängides saateks kitarri. Enne iga loo esitamist rääkis ta natuke nii endast kui ka oma lugudest
Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi juures tegutsesid õhtused joonistuskursused, mida juhendas tagasihoidlik düsseldorflik realist Rudolf Julius von zur Mühlen. Neil kursustel said algõpetust hiljem nimekad kunstnikud Konrad Mägi (1878 1925), Aleksander Tassa (1882 1955) ja Jaan Koort ( 1883 1935). Edasi õppisid nii nemad kui ka paljud teised eestlased Peterburi keskastme kunstikoolis. Kool on praktilise suunitlusega ja andis joonistusõpetaja või tarbekunstniku kutsetunnistusi. Noortele kunstnikele lähedane kultuurisuundumus oli tärganud ka kodumaal. Nooreestlased taotlesid koostööd uuendusmeelsete kunstnikega ning avaldasid nende teoste reproduktsioone ja kasutasid neid kujundajatena. Ants Laikmaa avaldas I "Noor Eesti" albumis joonistuse "Millal", mis väljendas jõuliselt ühiskondliku ja vaimse vabaduse igatsust. Kitsamas tähenduses sobib rahvusromantismist rääkida just 19. ja 20. saj. Vahetuse
annaabi.ee 
