Vastavalt keeleliste vahendite valikule võib eristada erinevaid tekstiliike ehk žanre. Kindlat ja üldkasutatavat tekstiliikide loendit ei ole, teadusalad ning tekstiuurijad grupeerivad neid mitmel moel. (Kasik jt. 2007: 21-22) Kõige laiemalt liigitatakse tekste keelekasutusvaldkondade järgi argikeeleks, ilukirjanduskeeleks ning tarbekeeleks (Kasik jt. 2007: 22). Kuna seminaritöö keskendub kirjalikule tarbekeelele, siis pikemalt käsitletakse vaid seda keelekasutuse liiki. Tarbekeelt liigitatakse omakorda ajakirjandus-, ameti- ning teaduskeeleks. Kõige suuremad erinevused nende keele variantide vahel seisnevad nende grammatilises ülesehituses - kui palju kasutatakse tekstis isikulist ja umbisikulist tegumoodi, lihtlauseid, põimlauseid ja lauselühendiga lauseid, grammatilist olevikku ja minevikku, sünonüüme, täiendeid, isikulisi asesõnu ning aja- ja kohamääruseid. (Hennoste, Pajusalu 2013: 34-37)
6) Kirjatöö on kirjutatud hästi: üldarusaadavalt selges sõnastuses ning tuumakas. Kirjutaja osutab tema poolt valitsetavale valdkonnale lisaks ka kelle võimalustele. (2004: 250253) STIIL JA KEEL Kirjutaja peab lugejas äratama huvi ja suutma seda hoida. Peab astuma teksti vahendusel lugejaga dialoogi. Hea teadusstiil on lihtne, selge, täpne ja mõjus. Teadusliku väljendusviisi eelduseks on hea ühiskeele ja hea tarbestiili valdamine. Ühiskeele all mõeldakse üleriigilist tarbekeelt, keelekollektiivi eri vanusrühmadele ningi kõigile kutsealadele ühist kirjakeele normidele vastavat keelekuju, mis ei sisalda oskuskeelte sõnavara. Täpne sõnavalik tähendab selgust ja lihtsust. Teksti loetavuse eelduseks on liigendamine: iga tekstiosa on terviku teenistuses. Selleks, et tekst oleks loetav võib kavandada lõigu algusesse raamistiku (tuumlause), mis äratab lugejas ootusi ja küsimusi. Hea tekst on terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest
annaabi.ee 
