Sõit aarete saarele läks rahulikult. Laeval oli õuna tünn, millest võis igaüks õuna võtta, ükskord kui Jim läks õuna võtma, hüppas ta tünni ning kuulis pealt, kuidas Silver plaanis mässu. Ta rääkis selle kõik kaptenile edasi. Kui nad saarele jõudsid hiilis Jim mereröövlitega saarele, ta leidis saarel elava mehe kelle nimi oli Ben Gunn, ta rääkis, et ta on väga rikas ning et tal on oma laev. Hiljem sattus Jim kapteni ning teiste ausate meeste tarasse, kuhu olid teised juba ennem läinud ning Jim eksikombel sinna sattus. Selgus, et keegi oli juba tulistanud ning siis läks sõjaks, tapeti mingi 5-6 mereröövlit, headest sai surma vist 1. Nii nad elasid mitu päeva seal taras hirmu all, kuni Jim arvas, et ta läheb ja lõikab suure laeva ankru trossi läbi. Ta hiilis öösel välja ja tegigi seda, kasutades Ben Gunni paati. Tema arust see oligi see, mis neid päästis, kuna umbes 2 mereröövlit oli ka laeval, kellest 1 tappis
silmade läbi kirjeldab autor, kuidas seal iga päev mitmed mehed piineldes surid. Paljud sinna ei jõudnudki, kirjeldamatul hulgal jõudis kodudesse teateid sõjas hukkunud meestest. Lein ja pisarad kuulusid inimeste, eriti aga naiste igapäevaellu. Ka peategelasel ei jää surm nägemata. Tema esimene abikaasa Charley hukkub sõjas, järgmine mees Frank leiab oma otsa vaenlase käe läbi. Ta näeb iga päev mehi laatsaretis suremas. Kui ta pärast sõda Tarasse naaseb, saab ta teada, et tema ema pole enam ning varsti saab ka tema isa õnnetuses hukka. Autor lõpetab oma teose samuti surmaga Scarletti ja Rhetti imetletud väike tütar kukub oma poni seljast ning murrab kaela. Mitchell köidab sellise traagikaga lugejaid ning paneb neid mõtlema elu väärtuste ning surma üle. Margaret Mitchell sündis Atlantas, linnas, kus toimub tema romaani "Tuulest viidud" põhisündmustik. Juba lapsepõlves huvitus ta lõunaosariikide ajaloost, talle
küljed: Nagu legend räägib, Lugh, kui veel nooruk, juhtus juhtus ootamatult jõudma Tara linna täpselt ajal, mil Nuadu ja tema õukond trooni taastamist tähistasid. Ajakohatu vahelesegamise tõttu pahaseks saanud väravavalvur astus järsult nooruki ette, nõudes teada tema nime ja oskust, kuna ainult andekad olid Tarasse lubatud. ''Ma olen Lugh, puusepp'', vastas noormees. "KurbKurb," ütles valvur, ust tema näo ees sulgedes, ''meil on puusepp ja ei vaja veel teist''. "Aga", hüüatas Lugh, "mama olen ka sepp, spetsialist kulla, pronksi ning teiste metallidega töötamisel''. ''Meil on sepp'', porises uksehoidja. Selles hheidutamata, teatas veel Lugh,, et ta on ka sõdalane, harfimängija, luuletaja, atleet, ajaloolane, füüsik ja maagia ja nõiakunsti meister. Kuna iga kord jäi valvur rahuldamata,
kaunistatud naisterahva kujukesi leidub suurel hulgal keltide tervistavatel allikatel kõikjal Prantsusmaal ja Saksamaal, Inglismaal aga ainult ühes kohas. J. E. Campbell, 19. saj folklorist, on kirja pannud, et Dia Greinne on vana soti nimi päikesejumalanna jaoks. (Jones, Pennick, 2003) Lugh oli üks vähestest tõeliselt rahvusvahelistest keldi jumalustest.Ideaalset keldi jumala haaret kujutab selgelt lugu Lughist, kes tuli Tarasse ennast jumalate õukonda pakkuma. Uksehoidja küsis temalt ta oskuste kohta ning kuna ta oskas kõike, valisid teised jumalad ta enda juhiks.Ta oli Lugh Samildanach, ,,kõigeoskaja". ( Sampson, 2008) Surnute jumalat kutsuti Samhain´iks, tema auks peetavat Oiche Samhain´i võib samastada meie hingedepäevaga; seda peetakse ka keldi aasta alguseks. 11
annaabi.ee 
