kõrvalhoonete vahel asetsevaks mustemaks karja- ehk tagaõueks. Tagaõuele avanes tavaliselt õue peavärav, kustkaudu sõitsid veokid. Eriti üldiseks kujunes niisugune õuejaotus saartel ja Lääne-Eestis. Taluõuede juurde kuulus kindlasti ka aiamaa. Iga õue ümber oli ka kapsa- ja kaalikataimede ning muud aedvilja kasvatamiseks väikesi aiamaatükke. Saaremaa taluõuel oli humalate (tappude) kasvatamiseks omaette tapuaed. Taluõue aiamaal on kasvatatud ka viljapuid ja majapõõsaid. 20.sajandil kuulusid viljapuuaed ning lillepeenarde ja sirelite ja teiste ilupõõsastega iluaed iga korraliku talu elumajade juurde. On andmeid, et varem olid taluõued üsna lagedad. Asunikuõued asusid tavaliselt lagedal põllumaal, nende ümber istutati mitmesuguseid hekke, eriti kuusehekke, et kaitsta viljapuuaegada põhjatuulte vastu. 3 2.6
Kõrgarhitektuuri meenutas neis väikemõisates juba renessanssarhitektuurist pärinev sümmeetriataotlus ning rõhutatud kesktelg (Maiste 1996). Mõisaõuel või selle lähemas ümbruses oli muudki, mis külas oli tundmatu. Sinna kuulus kõigepealt aed nii köögiviljade kui ka viljapuude ja põõsaste jaoks. Köögiviljaaed, mida tollal kutsuti "vürtsiaiaks" (saksa Kräutergarten) oli jagatud hiliskeskajal ruutudeks. Eraldi seisid veel kapsaaed, tapuaed ja eriotstarbeline "pleekaed", kus kevaditi pleegitati linaseid kangaid. Rohuaedades, mis asendasid pärastisi parke, kasvatati juba 17. saj lõpul ja hiljem tuntud viljapuid, marjapõõsaid ja ka roose. Aias leidus tihti kalatiik ja enamasti ka paviljonitaoline ehitis, mida kasutati ka praktilistel põhjustel - juustu kuivatamiseks. 17. sajandi II poolel rajatud iluaeda võib ette kujutada tolleagse aedniku kirjelduse põhjal. Nt Padisel, Kolga mõisas: aias kasvasid
annaabi.ee 
