kukke kaugel laulmas ja koera haukumas. Sarvik-taat saatis tugevaimad ja parimad mehed Kalevipoja vastu võitlema. Esimene selts seisis keset silda, teine silla taga, kolmas karikalda ääres ja neljas natukene kaugemal. Kui Kalevipoeg sõjamehi nägi, lisas ta kiirust ja tõmbas mõõga tupest. Ta astus sillale lähemale. Ammukütid ootasid vibudega, lingulaskjad olid valmis kive Kalevipoja suunas läkitama, otsamehed ootasid odadega, nurgamehed nuiadega ja teised taga pool tapritega. Nad tungides taplusele, et vabaneda Kalevipojast.
Rahvaluules on sõjakirve tähenduseks olnud tihtipeale ’tapper’. Ei ole teada, kas M-tüüpi kirveid võib ka nimetada tapperiteks? Ei ole muidugi välistatud, et see sõna on küllaltki vana ning ulatub juba muinasaega välja, kuid võib olla ka võimalik, et pärineb venekeelsest sõnast, mis tähistab kirvest. Läti Henriku kroonikas on kirveid mainitud vaid kaks korda. Üks kord kasutasid neid saarlased, kes piinasid kedagi (munka?) ning tapsid ta lõpuks tapritega abaluude vahele lüües. Sõjanuiad Eestist on leitud fassetitud nurkadega nuiapead, millest mõned on üpriski hästi dateeritavad: Pada kalmistu (13. saj), Siksali kalmistu (12.-13. saj), Otepää linnamägi (13. saj II pool). Sõjanuiapeade tüübid pani jällegi paika Anatoli Kirpitšnikov, moodustades 6 erinevat tüüpi. Teise sõjanuiade tüpoloogia tegi rootslane F. Sanstedt, kuid tema jagas sõjanuiad 5 tüüpi. ERM-is on margapuud, mille otstes on sõjanuiapead
annaabi.ee 
