Nende romaanide kangelaste rüütellikkus oli väga lähedane renessansi ideaalile terviklikest inimestest, kelles harmooniline välimus ja füüsiline võimekus langeb kokku vaimse ja kõlbelise täiuslikkusega. Samas kujunesid rüütliromaanid ka ajaviitekirjanduseks. Lamburiromaane ei viljeldud aga nii massiliselt kui rüütliromaane. Tegemist oli teadliku kokkuleppelise utopismiga. Rüütliromaanide seikluste ja tapluste virvarris polnud õigupoolest aega kurbuseks; lamburiromaan aga, vastupidi, pajatas peamiselt armastuse nukrusest ja valust, tõi sageli sisse traagilisi motiivi. Renessanssi tõi lamburiteema juba Boccaccio, kuid suurmoe algatas siiski Jacopo Sannazaro. Eufuism tähendab lillelist- ilutsevat stiili Lyly romaani peategelase Euphuese järgi. 11. F. Rabelais. - Rabelais oli renessansiaja suurim prantsuse prosaist. Rabelais' peateos on ,,Gargantua ja Pantagruel"
muinasjutuvestja juhatab kuulajad vahendatavasse maailma. Jutustuse teine plaan on pihtimuslik. Waltari usaldab lugejat, avab end tema ees kõigis läbielamistes. Ja on ka kolmas, kõige sügavam plaan, mis vormistab Waltari narratiivi lummuse see on müstiline, salapärane, lõpuni sõnastamatute vihjete plaan. Ahmisin süzeed, romaani seikluslikku pealispinda ja ekslesin vaaraode, preestrite, kuningate, tapluste ja orgiate, riikide ja rahvaste ning nende kommete rägastikus, mis jäigi lõpuks tabamatuks. Nüüd, täpsemalt sellesse romaani end sisse lugedes avastan aga, kui sügavale ulatuvad eksistentsiaalse elutunnetuse juured. Õpikutes eksistentsifilosoofia hälliks peetud varase kristluse eelmänguks tuleb pidada ainujumala Atoni kummardamist poolteist tuhat aastat enne Kristuse sündi. Mulle meeldib see, et üldiselt on teos kirjutatus lihtsas ja otseses proosavormis, kuid esineb ka
annaabi.ee 
