Läkski ühekorra Naaniga seltsis. Mis Naanul viga. Topikatõ all iäräväd, käksägä täksib ikka kõks ning kõks. Saksal suurõ kassukaga varssi eng rjõndus kindi. Said ülgeiäle. Kõegõpiält kiersid kassuka ümber. Ülge näeb kolõ iäste ning kassukal oln valgõ võdõr. Siis kässn püssü kogo miäri. Et muedu kiiskab. Saks aan akatusõs sõrad vasta, et täümte aga siis kui Naan kärätän, et ´´ ärrä ei lasõ miol kua mitte oma kiiskravaga püüdä! Päräst jälle taplemist et põlõ viitsu püüdämte!´´ jäen usä vagavast ning miärn võiga kogo. Saks olla nuõrõ mustu käde suan. Ju tämä ikka lasta mõistis. 7 Akan tahakohe tulõma. Naani aitand otsa tagumisõ laeva külge sjõduda. Sedäsi sua kudagi jumtõ. Egä karvaots piäb. Riknes vädän üsä sedäsi, et selg ies. Naani lonkan ligi. Muedu eksüb viel Lahtisõ mere. Mine viel kindi raipõ pärast
ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» -- aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud. Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin, hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks 22 mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!» «Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni -- ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!»
annaabi.ee 
