R. Rogers'ilt: · ,,Mida loovam töö, seda enam jääb seda tegev inimene iseendaga üksi." · ,,Kui indiviidid, grupid ja rahvad ei suuda ette kujutada, välja mõeda ega loovalt läbi töötada uusi viise nende muutustega ühinemiseks, siis jõuame ummikusse." · ,,Looming pole minu arvates piiratud mingi erilise sisuga." · ,,Ma oletan, et pole olemuslikku erinevust loomeprotsesside vahel, mis toimuvad pildi maalimisel, sümfoonia komponeerimisel, uute tapariistade leiutamisel, teadusliku teooria loomisel, uudsete inimsuhete kujundamisel või isiksuse arendamisel nagu psühhoteraapia korral." (Anti Kidron, ,,Leidlik meel", Tallinn 2000) Kasutatud kirjandus · http://www.tlu.ee/~arno/humanistid.pdf · Dagmar Pescitelli, An Analysis of Carl Rogers' Theory of Personality · Combs, Arthur W. ja Snygg, Donald (1949), Individual Behavior: A New Frame of Reference for Psychology. New York, Harper & Brothers.
Miks mitte? Pole surma karta, õigem -- loota, inimene tahab ainult neid tempe näha, kus on kindel lootus surma peale. Mõistate? Teda vaimustab ja võlub ainult surm. Mis siit järgneb? Siit järgneb: kui oleks võimalik leida mingisugune kaitsevõrk, mis hoiaks sõdureid lahingus surma eest, siis oleks kõigil kohe sõjahimu läinud. Isegi naistes raugeks siis sõjavaimustus, kuigi nemad armastavad verd ja surma rohkem kui mehed. Aga niisugust kaitsevõrku leiutada on võimata, sest tapariistade täienemine on ikka kiirem kui kaitseabinõude arenemine. Mõistus on ainult kirgede ori, ja et inimese suurim kirg on surm, siis peab mõistus enne kõike muretsema tapariistade eest. Sellega langeb viimne võimalus memmelise psühholoogiaga igavest rahu teostada, järele jääb ainus tee, nagu ma juba ütlesin: maksimum hävitust -- maksimum rahuaateteostust. See parool pole minu oma, vaid ma kuulsin seda Pariisis ühelt rahuapostlilt
annaabi.ee 
