Erilise tikandiga kaunistati neid Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduslikke eeskujusid, kuid olid üsnagi primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Kihnu tikandite seas on rohkesti motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja tanude juurde. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. (Kivilo, lk 9) KASUTATUD KIRJANDUS Kivilo, L.1992. Lilltikand. Tallinn, Valgus Mandel, L; Vaab, H. 2009. Lihula lilltikand ja meistrid. Lihula Rahvaülikool
Lillekimbud matkisid looduses esinevaid eeskujusid, kuid olid ikkagi üsna primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Rikkalikult kasutati punaseidtoone, vähem sinist ja rohelist, teisi värvitoone üsna harva. Kihnu tikandite seas on rohkesti mitmesuguseid motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja Lääne-Eesti tanude juurde. Huvitavamad on kohapealse päritoluga tikandid. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. 19.sajandi masintootmine viis ka tikkimise üle masintootmisele, mis nõudis uusi mustrieeskujusid. Eestisse kandus see üleeuroopaline mustrite laine peamiselt saksa trükiste vahendusel. 1870-1880.aastatel anti Berliinis välja terve seeria mustriraamatuid, mis kopeerisid vanu 16-17.sajandi rist- ja holbeinpistes ornamente. Nii ulatusid ka uue üleeuroopalise mustriraamatute lainega hiliskeskaegsed ristpistemustrid ka eesti rahvakunsti tikandeisse
annaabi.ee 
